• Õpetajad on tehisaru kasutamiseks sobiv sihtgrupp. Nad valdavad oma ainet sügavuti ja oskavad hinnata, kas loodud materjali sisu on korrektne. Kui õpetajad ja õpilased oskavad tehisaru adekvaatselt kasutada, ei muutu nad mitte veidi, vaid hüppeliselt võimekamaks.

Tehisintellekt on klassiruumis juba kohal, kuid selle potentsiaal ei avaldu ühtlaselt. Kasuteguri määrab tehisarukirjaoskus ehk võime mõista, kuidas tehisaru töötab, millal seda usaldada ja mil moel seda teadlikult rakendada. Haridussüsteemi paindlikkusest sõltub omakorda, kas suudame TI-hüppega sammu pidada või on oht hariduslõhe süvenemiseks.

“Ligi 80 protsenti õpetajatest kasutab oma igapäevtöös tehisaru.

Viimane nii mastaapne muutus toimus hariduses sotsiaalmeedia laialdase levikuga. Kui viimane raputas seda, kuidas me infot tarbime ja millele keskendume, siis tehisaru nihutab fookuse sellele, kuidas me teadmisi loome ja rakendame. Selge on see, et kohaneda ei ole lihtne ning see eeldab, et õppekavad on praegusest paindlikumad.

Õpetajad on muutusega kiiresti kaasa läinud

Minu hinnangul kasutab ligi 80 protsenti õpetajatest tehisaru oma igapäevatöös. Seda on oluliselt rohkem kui paljudes teistes sektorites. Koolis on tehisarust saanud tööriist, mis aitab õpetajatel tööd kiiremaks ja lihtsamaks muuta. Ühtlasi on õpetajad tehisaru kasutamiseks väga sobiv sihtgrupp, nad valdavad oma ainet sügavuti ja oskavad hinnata, kas loodud materjali sisu on korrektne. Näiteks võib füüsikaõpetaja lihtsa vaevaga kasutada tehisaru 10. klassi töölehe koostamiseks, kuigi tema enda teadmised on magistri tasemel. Ta suudab saadud tulemuse üle kontrollida, seda kohandada ja vajadusel parandada. See on ka põhjus, miks tehisaru on õpetajate seas nii kiiresti levinud. 

Teine hea näide on eestikeelsele õppele üleminek, mille keskmes seisavad Ida-Viru õpetajad silmitsi olukorraga, kus õpilased oskavad eesti keelt liiga kehvasti, et mõista keerukaid olemasolevaid õppematerjale. Kui õpilane lõpetab põhikooli näiteks B1-keeletasemega, ei saa ta õpikutekstist alati aru. Sellises olukorras kasutatakse tehisaru tekstide lihtsustamiseks ja ümbersõnastamiseks ning arusaadavamate näidete loomiseks.

“Kui pikad tekstid kirjutatakse kodus tehisaru abil, ei arene õpilase kirjalik eneseväljendusoskus.

Õpilaste puhul joonistub aga selgelt välja ka muutuse teine pool. Õpilane, kes oskab tehisaru kasutada õppimise toetamiseks, näiteks küsimuste täpsustamiseks, selgituste laiendamiseks ja oma mõtlemise arendamiseks, liigub märgatavalt kiiremini edasi. Kes kasutab tehisaru vaid vastuste saamiseks, selle areng jääb toppama. Kui õpetajad ja õpilased oskavad tehisaru adekvaatselt kasutada, ei muutu nad mitte veidi, vaid hüppeliselt võimekamaks. Sama loogika kehtib koolide kohta ehk seal, kus õpetajad on õppetööd ümber mõtestanud, on tehisaru toeks, ning seal, kus seda ei ole tehtud, tekivad probleemid. 

Õpetamine tuleb ümber mõtestada

Olukorra muudab keerulisemaks ka see, et õpilased hakkavad tehisaru kasutama väga varakult. See tähendab, et neid tuleb õpetada seda teadlikult kasutama enne, kui harjumused kinnistuvad. Seetõttu muutub üha olulisemaks võimalikult varajane tehisarukirjaoskus, mis sarnaneb klassikalise ja meediakirjaoskusega. Üks osa on oskus tööriista kasutada. Teine, veelgi olulisem osa on saada aru, kuidas see toimib, kust vastused tulevad, miks need võivad olla kallutatud ja millal ei saa neid usaldada. Ei saa eeldada, et noored on teadlikud ja kriitilised kasutajad lihtsalt seetõttu, et nad puutuvad tehnoloogiaga varakult kokku.

Tehisaru tulek koolidesse tähendab ka õpetamisviiside ümbermõtestamist. Näiteks kui pikad tekstid kirjutatakse kodus valmis tehisaru abil, ei arene õpilase kirjalik eneseväljendusoskus. Ida-Viru näitel on see eriti kriitiline just eestikeelsele õppele üleminekul, kus eesti keel ei ole paljude õpilaste emakeel. Kirjalikku eneseväljendusoskust saab arendada ainult harjutades. Seetõttu on mitmed koolid hakanud teadlikult muutma oma lähenemist õpetamisele ning toonud klassiruumi taas rohkem kirjutamist. See on osa muutusest, millega tuleb arvestada.

“Ei saa eeldada, et noored on teadlikud ja kriitilised TI kasutajad lihtsalt seetõttu, et nad puutuvad tehnoloogiaga varakult kokku.

Õpetajad on oma tööd kiiresti kohandanud. Hariduslõhe ei sõltu aga ainult sellest, kes pääsevad ligi parematele tööriistadele, vaid ka sellest, kas kool oskab õppetööd uue olukorraga kohandada.  

Eesti koolid vajavad järjepidevat ja süsteemset lähenemist tehisarukirjaoskuse arendamiseks ning see peab kajastuma ka õppekavades. Uuringud näitavad, et tehisaru kasutamise taset mõjutab kõige enam just süsteemne koolitus, mistõttu ei saa tehisarukirjaoskuse kujundamist jätta juhusliku arengu hooleks. TI-hüppe edukus sõltub muutuse teadlikust ja kesksest juhtimisest, vastasel juhul võib tehisintellekt kasu asemel hariduslõhet hoopis suurendada.