Austraalia ees, Prantsusmaa, Suurbritannia, Taani, Kreeka, Norra jt järel. Nüüdseks on mitmed riigid otsustanud, et alla 16-aastane pole veel küps kohtuma sotsiaalmeediaga, ning keelanud selle kasutamise. Tõsi, jõustanud on otsuse vaid Austraalia ning kogu maailm jälgib, milliseid tulemusi annavad sealsed teadus- ja muud uuringud. Veel midagi julgustavat kuulda pole – lapsed on leidnud viisi vanusekontrollist mööda hiilida ning kasutavad nt Youtube’i lihtsalt sisse logimata. Taibukatele noortele pole ka VPN võõras.

Mõneti on õigus digipädevuste koolitajal Diana Poudelil, kelle hinnangul oleks asjal jumet vaid siis, kui keelata näiteks alla 13-aastastele ka nutitelefonid. On aga üsna selge, et midagi sellist ei juhtu ning nuppudega telefonid massilist comeback’i ei tee. Pealegi – sõltuvuses pole ju vaid lapsed. Ekraani jõllitavad lakkamatult ka täisealised, kes lapsi siis keelama peaksid hakkama. Pealegi, ega keskmine 50-aastane ole sotsiaalmeedia teemal targem kui nutikas 10-aastane. Keelamisrallil juhib justkui pime pimedat.

“Sotsiaalmeediahiidude vastutusele võtmise ebaõnnestumist ei peaks kompenseerima laste karistamisega.

Aprilli lõpus teatas Norra, et keelustab sotsiaalmeedia alla 16-aastastele. „Me kehtestame selle seaduse, sest tahame lapsepõlve, kus lapsed saavad olla lapsed. Mängu, sõprussuhteid ja igapäevaelu ei tohi üle võtta algoritmid ja ekraanid,“ vahendas ERR peaminister Jonas Gahr Støre’i sõnu (24.04). See kõik on kena, kuid siit kumab läbi soov keerata ajaratast tagasi sinna, kus asub praeguste otsustajate lapsepõlv. Kus hilisõhtuni joosti õues, roniti puude otsas ja mängiti kummikeksu. Suheldi tõesti vaid näost näkku, äärmisel juhul valiti kettaga telefonil sõbra number ja vesteldi sel viisil. See kõlab romantiliselt, kuid väidan, et ka sotsiaalmeediat keelates seda ei juhtu. Nagu ütles 27.03 „Ringvaates“ teemat kommenteerinud presidendiproua Sirje Karis: „Me võime ju keelata igasuguseid asju, aga me ei saa kätt ette panna tulevikule.“

Kes vastutab?

Peamine peaks olema hoopis küsimus: kes vastutab tekkinud olukorra eest, kus sotsiaalmeedia algoritmid tekitavad (igas eas tarbijas) sõltuvust, platvormidel on omajagu vägivaldset või ebateaduslikku sisu jne. Nagu ütlevad ministrid Kristina Kallas ja Liisa Pakosta: vastutama peaks sotsiaalmeediahiiud eesotsas Metaga. TLÜ teadlane Katrin Tiidenberg pakub tänases lehes (lk 2) ka lahenduse: vaja on rabedamaks keeratud kasutajaliidest ning lollimaks kujundatud algoritme. Suuri korporatsioone on muidugi keerukas end selles suunas liigutama panna, kuid piisavalt survestades vast mitte võimatu.

19. augusti Õpetajate Lehes kirjutas noor helilooja Gregor Kulla: „Arvatavasti oleks ka koolikius mind ilma sotsiaalmeediata karmimalt laksanud ja tunneksin ikka veel piinlikkust oma mõtete ja välimuse pärast. Kes teab, see teab, kuidas on väikelinnas teistsugusena üles kasvada. Internet oli mulle suureks abiks. Ja on seda tänini.“ See pole nii väheoluline, kui debattides paista lastakse. Täpsemalt – sotsiaalmeedia headest külgedest ei räägitagi. 

Sotsiaalmeediahiidude vastutusele võtmise (senist) ebaõnnestumist ei peaks kompenseerima laste karistamisega. Isegi kui idee on õilis – ekraanidest sõltuvuse vähendamine, vägivaldse sisu eest kaitsmine –, siis sellest, kui lapsed kolivad ümber kahtlasematele ja vähem kontrollitud saitidele (nagu Austraalia näitel juba näha), ei võida keegi.