Eesti haritlane ei oska oma häid võimalusi ära kasutada – selline mulje jääb, kui Tõstamaa vahejuhtumi järelkajasid vaadata. Ainult meedia püüdis serveerida juhtunut kurioosumina, kus n-ö mitte koer ei hammusta meest, vaid mees koera – pealkirjadest jooksis läbi, et lapsed kiusavad õpetajat. Paraku on suuremate kogemustega pedagoogid märkinud, et Tõstamaa kiusamislugu on lapsemäng selle kõrval, mida nemad on kogenud, ja nii ongi skandaal vaibumas. Nagu vajus omal ajal üsna ruttu ära ka Pelgulinna gümnaasiumi vahejuhtum, kus õpilased oma vene keele õpetajat õpikutega loopisid ja sellest video internetti panid. Lihtsalt keelatakse tunnis mobiiltelefoni kasutamine ära ja sellega olekski nagu probleemid lahendatud.

Aga mitte igal pool ei vaibu sellised vahejuhtumid nii kiiresti ja lihtsalt. Olin kümmekond aastat tagasi Taanis, kui seal juhtus ühes koolis midagi samasugust, nagu nüüd Tõstamaal. Kui paljude organisatsioonide esindajad siis meedias sõna võtsid! Kõige tragimad olid muidugi opositsiooniparteid, kes pidasid tuliseid kõnesid stiilis „näete nüüd, milleni võimuparteide asjatundmatus on viinud”. Aga oma arvamuse ütlesid välja ka üliõpilaste, lapsevanemate, õpetajate jt esindajad. Kõik nad näisid hästi teadvat, mida tuleb otsekohe ette võtta, et midagi niisugust enam ei korduks. Sõnavõtjatel jagus näpunäiteid nii parlamendile, valitsusele kui ka haridusministrile. Kõik kasutasid juhust oma platvormiga välja tulla.

Kui meil keskendub avalikkus Tõstamaa poiste halvale iseloomule ning arutatakse, kas anda neile ihunuhtlust, panna nad vangi või saata Tapa erikooli, siis Taanis sattusid karmi kriitika alla hoopis poliitikud. Eriti üllatas mind, kui läbimõeldult diskuteeris õpetajate liit haridusministriga. Jäi mulje, nagu oleksid nad diskussioonivõimalust lausa oodanud ja selleks põhjalikult valmistunud, harjutanudki. Vahejuhtum koolis oli neile nagu ammuoodatud võimalus oma nõudmised punkt punkti haaval jõuliselt välja laduda.

Miks ei ole Eestis seoses Tõstamaa vahejuhtumiga valitsusele või ministeeriumile nõudmisi esitatud? Näiteks õpetajate streigi korraldanud haridustöötajate liidule oleks Tõstamaal toimunu hea ettekääne nõuda õpetajate palgatõusu – kuni palk ei tõuse, seni õpivad õpetajaks juhuslikud inimesed, kes ei saa lastega hakkama.

Lastevanemate liidule mängisid Tõstamaa poisid kätte hea võimaluse küsida kooli tugispetsialistidele kindlat palka. Et lõpeks olukord, kus vaesed vallad ei saa oma koolile tugispetsialiste lubada, mille tagajärjel kasvavad lapsed kõigil üle pea. Praeguse seaduse järgi ei ole tugispetsialistid riigi mure.

Õpetajate liidule annab Tõstamaa vahejuhtum hea ettekäände rääkida õpetajahariduse radikaalse uuendamise vajadusest. Just praegu on sobiv hetk nõuda, et tulevane pedagoog õpiks juba ülikoolis raskete klassidega töötamise selgeks. Paras aeg on võtta teemaks ka vajadus tegevõpetajate täienduskursuste järele, kus õpetajad saaksid raskete lastega töötamist harjutada.

Õpilasesindustel on pärast Tõstamaad igati sobiv nõuda koolide õpilasomavalitsuste kindlat rahastamist, sest õpilaste aktiivne kaasamine kooli probleemide lahendamisse vähendab mitu korda kiusatust määrida mõne õpetaja pintsak kriidiseks ja teha muid lapsikuid tempe.

Ei midagi niisugust. Ei toetata isegi riigikogu kultuurikomisjoni, mis saatis hiljuti peaminister Andrus Ansipile ja rektorite nõukogu esimehele Alar Karisele kirja, milles nõutakse õpetajahariduse oluliselt paremat rahastamist, õpetajaks õppijatele eristipendiumi sisseseadmist, õpetajahariduses tugeva konkurentsi tagamist, nii et peale kasvaks uus, võimekate õpetajate põlvkond. Neid nõudmisi ei ole haridusorganisatsioonid veel avalikult toetanud.

Eesti haritlane hoiab madalat profiili. Talle tundub, et ühe väikese Tõstamaa vahejuhtumi pärast põhimõttelisi nõudmisi esitada oleks ülereageerimine. Tagasi hoiab ilmselt ka Eesti ühiskonnas levinud mantra, et ettepanekutega nagunii ei arvestata. Haritlase sellist tagasihoidlikkust nimetangi ma Tõstamaa sündroomiks. Vahejuhtum on, aga kõik jääb moraliseerimise tasandile. Ei nõuta põhimõtteliste otsuste langetamist, vaid lihtsalt meeleparandamist.

Oletame, et ettepanekuid tõesti ei arvestatagi, kuid miks ei võiks siis oma põhimõtteliste nõudmiste esitamist n-ö harjutada? See paneks kõiki ühendusi oma nõudmisi korralikult läbi mõtlema. Oma nõudmiste avalik esitamine hoiaks haridusele olulised teemad rahva teadvuses. Näiteks mõte, et õpetajaks õppima tuleb hakata võtma ainult parimaid, võiks olla Eestis kogu aeg õhus. Kuni ükskord ongi nii. Nagu see Soomes juba ongi.