Jääkeldriprotsess jätkub. Raadi mõisa jääkeldris digiallkirjastati teisipäeval kultuuriministri piduliku pilgu all eesti rahva muuseumi uue peahoone ehitusleping. Ju siis nüüd on tõsist põhjust loota, et selle kümneid euromiljoneid nõudva projektiga n-ö saadakse maha, kuigi seda ei suudetud neil aegadel, mil Eesti riik olnud rikkam kui kunagi. Siiski, riskides saada külge kultuurivaenuliku indiviidi sildi, tuleb tahtmine küsida, et vahest olnuks just siin ja praegu see koht, kus öelda, et ei ehita me enne eesti rahva muuseumi uut hoonet, kuni iga laps saab iga päev kõhu täis süüa ja erivajadustega laste vajadused on rahuldatud. Sest kelle muu kui laste jaoks see väidetavalt maailma huvitavaim rahvusmuuseum tehakse. Või muuseumirahva, muuseumirahvuse jaoks?

Vello Salo on öelnud, et eestlased ei armasta lapsi (vt ÕpL 21.12.2012). Mis parafraseeritult tähendaks, et Eesti riigiisad ei armasta oma inimesi. Näiteid? Palun. Poliitikute paratamatu palgatõus ja väikesepalgaliste jaoks piiramatu hinnatõus, oma hooleks jäetud omastehooldajad ja erivajadustega lapsed, riigi võlakoorem kodanike õlul, noored lahkuvad riigist … (nimistu on avatud). Ei ratifitseerita meil euroopalikku inimõigust eluasemele, kuigi klimaatilised tingimused välistavad kuuse all elamise. Vello Salo on öelnud ka, et kui tema teha oleks, seaks ta riigikogusse kandideerimise tingimuseks kolme (ka adopteeritud) lapse olemasolu – sest mida teeb riigikogus inimene, kes ei tea lapsevanemate probleemidest midagi? Võttes veel kord parafraseerida: riigikogu võiks riiklikult tähtsa küsimusena arutada, kuidas peab tulema toime üks konkreetne (mitte statistiliskeskmine) kolmelapseline pere palgaga, mis moodustab poole kuluhüvitistest.

President Toomas Hendrik Ilves tõdes aastalõpuläkituses oma rahvale, et meid on siin Eestis nii vähe, et iga inimene on väärtuslik ja saame hakkama vaid juhul, kui oleme viisakad ja sallivad; kui hoiame ja kuulame üksteist; räägime rahulikult, ei sõima ega ähvarda. Tõsi on. Rääkida tuleks tasa. Sest tasast juttu pole kuulda. Ja ongi muret vähem. Aasta tagasi sõnas president iseseisvuspäevakõnes: „Ma olen mures, et oleme läinud liiale oma riigi ja enda valikute mahategemisega.” Kes need „liiale läinud” meie on? Ollakse ikka pigem uhked oma riigi üle, mahategemise objektiks langevad erakondliku ning seadusandliku ja täidesaatva võimu kandjad. Aga muresolekust rääkides – iga teise palgasaaja põhimure on, kuidas toita peret vähema kui mediaanpalgaga. Et hakkama on saadud, selle üle tuleb tõesti uhke olla. Eestlased on imelik rahvas, kommenteeris seda iseseisvuspäevakõnet ja järgnenud pidupäevakontserti üks tuttav läti proua, kes valdab perfektselt eesti keelt. Teil on kogu aeg üks suur mure, ütles ta: muretsete raha ja muretsete raha pärast, muretsete lapsi ja muretsete laste pärast ja Eesti pärast ning isegi oma riigi sünnipäevakontserdil laulate aina murest ja vaevast. Kuldne tõde kõneleb tema suu läbi. Ega muretsemine palju aita, tegutseda on vaja.

Viidates rahvaloenduse andmetele migratsiooni ja rahvaarvu kahanemise kohta, ütles meie president, et ka tema on mures. Kuus aastat tagasi ametisseastumise tseremoonial riigikogus oli tema sõnum veidi teise tonaalsusega: „Me peame pakkuma põhjuse, mis hoiaks Eesti noori Eestis ja tooks tagasi ka need kümned tuhanded, kes on siit viimase 15 aasta jooksul lahkunud.” Tundub küll nii, et pole seda põhjust üles leitud, mis hoiaks ja tooks tagasi.

Igatahes on huviga oodata riigipea eelseisvat peokõnet. Ilvese ettenägelikkus on teinekord täiesti masendav, näiteks soovitas ta Eesti iseseisvuspäeval 2007 valijatel küsida riigikogusse pürgivatelt erakondadelt, miks ei saa eurole üle minna: „Kas tõesti tuleb euro alles siis, kui meie majandust tabab kriis?” Tuli kriis ja tuli euro. Paar aastat tagasi ütles Ilves Isamaa ja Res Publica liidu volikogul: „Uskuge mind, see (järgmine) kriis tuleb, ja tuleb varem ja teistsugusel kujul, kui oskame arvata või prognoosida.” Presidendi kõnest majanduskonverentsil, veebruar 2008, on lugeda, et Eesti teekond Euroopa kõrgliigasse eeldab „väga suuri investeeringuid nii inimeste haridusse kui ka uutesse tehnoloogiatesse. Kui Eesti seda teha ei suuda, terendab meie ees tee Euroopa perifeeriasse, kus võrdleme end Ida-Euroopa või ka endise NSV Liidu saatusekaaslastega, aga mitte Euroopa parimatega.” Kui viis aastat tagasi terendas tee perifeeriasse alles ees, kas nüüd oleme kohale jõudnud? Igatahes Mart Laar juba soovitabki meil võrrelda end mitte Soome, vaid Valgevenega (vt Äripäev 28.01).