Rahvusvaheline komisjon hindas haridusteaduste taseme Tallinna tehnikaülikoolis nõrgaks. See hinnang on minu arvates sügavalt ekslik.

Vastavalt ministri korraldusele tegid neli ülikooli (TÜ, TLÜ, TTÜ ja EMTA) oktoobris 2012 ülevaate oma tegevusest perioodil 2007–2011. Veebruaris 2013 valmis hindamiskomisjoni raport (www.etag.ee). Rahvusvaheline hindajate paneel (D. James, E. De Corte, J. Harford ja P. Zgaga) kasutas institutsioonide enesehinnangutele lisaks ka muid materjale, sealhulgas intervjuusid hinnangute koostajatega.

Hinnang tehnikaülikoolile – „nõrk”

Tehnikateaduste taset pidas rahvusvaheline komisjon tehnikaülikoolis kõrgeks, kuid haridusteaduste oma madalaks. Märgitakse, et haridus­uuringud piirduvad tehnikaülikoolis vaid ainedidaktika, IT- ning muude õpetamise ja õppimise abivahendite koostamisega. Hindamiskomisjon ei leidnud TTÜ enesehinnangu materjalidest teoreetilisi uurimusi õpetamisest, õppimisest, õppekavast jm.

Paneel kahtleb, kas TTÜ enesehinnangus mainitud haridusuuringud ikka on käsitatavad haridusteadusena selle sõna nüüdisaegses rahvusvahelises tähenduses, nimetades neid pigem abitegevusteks õppetöö ja õppekava kujundamisel. Komisjon märgib, et abitegevustel pole isegi õiget fookust, need on fragmentaarsed ega seostu teooriaga. Esitatud teadusartiklitest viitavad vaid vähesed varasematele haridusteoreetilistele uurimustele, veel vähem on hariduse, õpetamise ja õppekava kriitilist käsitlust. TTÜ tehnikateaduslike artiklite taseme tunnistab rahvusvaheline komisjon kõrgetasemeliseks, aga haridusteadusliku nõrgaks.

Teaduse asemel didaktika

Valdavalt on tegemist kitsalt didaktiliste ja praktiliste uurimustega. Õppekava on esitatud tehnilise kirjeldusena, mis ei ole seostatud pedagoogiliste ega õppekava teoreetiliste käsitlustega. TTÜ enesehinnang kirjeldab õppekava koostamise seitset küsimust Urve Läänemetsa sõnastuses (autorile viitamata), mis on lähedased Hilda Taba seitsme sammuga (1962). Kuid pärast 1960. aastaid on õppekava teooria muutunud mitmekülgsemaks ja komplekssemaks (sotsioloogilised, poliitilised jm käsitlused). TTÜ kodulehel käsitletakse inseneripedagoogikat kui tehnikateadmiste õpetamise metoodikat. Seal pole sõnagi kõrgkooli pedagoogika põhiprobleemist, iseseisvalt edasi areneda suutvate spetsialistide kujundamisest õppejõudude ja üliõpilaste koostöös. Pedagoogilisi mõisteid asendab õppekava tehniline kantseliit: eesmärkide saavutamine, väljundite omandamine. Seega on rahvusvahelise komisjoni kriitiline hinnang täiesti põhjendatud, see on isegi liiga tagasihoidlikult sõnastatud.

TTÜ enesehinnangu lisas on küll mainitud majandusteaduskonna mõne autori mõnda artiklit, kuid analüüsivas osas pole neile mingeid viiteid. Pole siis ime, et rahvusvahelisel komisjonil jäi TTÜ majandusteaduskonnast täiesti vale mulje.

Tugevaid haridusteaduslikke artikleid on majandusteaduskonna töötajatelt ilmunud aga arvukalt. Näiteks Urve Venesaare ettevõtlushariduse käsitlus kõrgkoolis ja ka üldhariduskoolis. Mainima peab ka Kaire Põtra ja Kaie Keremit ning nende Eesti koolivõrgu analüüse. Allakirjutanu on uurinud ja arendanud koolide ja koolisüsteemide juhtimist, õpetajate professionaalset arengut, õpilaste identiteedi kujundamist, sotsiaalteaduste ainekavasid ja õppekava sotsiaalteaduslikku teooriat. Perioodil 2007–2011 on majandusteaduskonnas olnud peamised teemad sotsiaalteadusliku hariduse uurimine ja õppekava teooria, demokraatiaharidus Eesti ja Euroopa Liidu kodanikuõpetuses (civic and citizenship education). See ei ole pelgalt rakenduslik uurimine (EL-i mudeli kirjeldamine), vaid seniste käsitluste kriitika ja haridusteooria arendamine. TTÜ enesehinnangu lisas on märgitud ainult üks ingliskeelne artikkel (Haav 2010, kuigi neid oli viis inglise ja viis eesti keeles). Ühiskonna ja hariduse sotsiaalteaduslike käsitluste alusel on arendatud ka õppekava teooriat.

Oma valdkonna õppekavade koostamise ja arendamisega tegelevad kõik teaduskonnad ja instituudid. Kõik on selle juures kasutanud väljundipõhise õppekava ja ainekavade koostamise metodoloogiat. Majandusteaduskonna rahvusvaheliste suhete instituudis on kõike seda seostatud ka sotsiaalteaduslike mõistete süsteemi ja üliõpilaste arendamise teooriaga (P. Müürsepp, T. Varrak, K. Haav jt).

Miks unustati TTÜ haridusinnovatsioon?

TTÜ majandusteaduskond on haridusteadust märkimisväärselt edasi arendanud. 2009. aasta talvel pakkus TTÜ (J. Kübarsepp, P. Müürsepp, K. Haav) HTM-ile abi riiklike õppekavade uuendamisel.

TTÜ-s jätkati ettevõtlikkust ja innovaatilisust toetava õppekava teooria arendamist ja rakendamist 2010. ja 2011. aastal rahvusvaheliste suhete ja poliitikateaduste õppekavades ja ainekavades (K. Haav, P. Müürsepp, T. Varrak) Primuse programmi toel.

Samuti töötati välja loengukursus „Sissejuhatus sotsiaalteadustesse”, mis keskendus õpilaste ja üliõpilaste arendamisele koolides, ülikoolides, poliitilises ja majanduslikus süsteemis. 2011. a valmis allakirjutanul teadusartikkel õppekava sotsioloogilise teooria arendamisest ja rakendamisest seniste õppekavade (1920–2010) kriitilisel analüüsil. See teooria on vaja viia mitte ainult ainekavade arendamisse, vaid ka õpetajate koolitusse. Sel juhul on ainegrupid suutelised seostama ainekavu ja õppematerjale õpilaste arendamisega. See artikkel ilmus rahvusvahelises teadusajakirjas Peterburis 2012. aastal. 2012. aastal tegi TTÜ ettepaneku Archimedese kõrghariduse innovatsiooni programmile (K. Haav, M. Saat).

Innovatsiooniprojekt käsitles õppe­kava kui spetsialistide kujundamise pedagoogilist alust. Õppekava pole ainult ainete kogum, vaid hierarhiline põhimõistete süsteem, millega seostuvad eri ainete mõistete ja teooriate kogumid. Selliselt muutub õppekava üliõpilaste professionaalsete oskuste ja identiteetide kujundamise teooriaks. (Seda saab sõnastada ka õpieesmärkide ja väljundite terminites. Kuid abstraktsete õpieesmärkide ja väljundite taga võivad olla seosteta ainete kogumid, mis üliõpilaste professionaalset arengut hoopis piiravad, selle asemel et seda tagada.)

Arendatud on ka õpetajahariduse teooriat (õpetajate professionaalse arengu uurimuste ülevaade ja arengu teoreetiline tüpoloogia õpetaja, õpilaste ja aine vahekorra muutumise alusel, K. Haav 2007). TTÜ on teinud HTM-ile ettepanekuid seoses koolivõrgu ümberkorraldamise ja õpetajate maine tõstmisega, lähtudes haridussüsteemi käsitlemisest hariduspoliitika ja organisatsiooniteooriate alusel.

Kust tuli selline enesehinnang?

Niisiis on TTÜ-s arendatud ettevõtluse pedagoogikat, haridussotsioloogiat, õppekava teooriat, hariduse juhtimise ja poliitika teooriaid, kirjutatud teadusartikleid ja rakendatud neid teooriaid ka õppetöös. Selle alusel ei saa väita, et TTÜ-s puuduvad nüüdisaegsed haridusteoreetilised uurimused. Küsimus on, miks TTÜ enesehinnangu koostajad on seda ignoreerinud. Seda on õigustatud väitega, et mõned majandusteaduskonna artiklid on avaldatud ainult eesti keeles ja komisjon ei saa nendest aru. Kuid TTÜ enesehinnangu lisas on palju eestikeelseid artikleid, mil pole erilist teoreetilist väärtust. Teiseks ettekäändeks on fakt, et peamine artikkel sotsioloogilise õppekava teooria arendamisest ilmus 2012. aastal. Kuid artikkel sai valmis juba 2011 ja sellele eelnes mitu aastat tööd, esinemised konverentsidel ja mõned eestikeelsed artiklid (Haav 2010). Kui TTÜ eneseanalüüs oleks kirjeldanud ka haridusteooriate arendamist TTÜ majandusteaduskonnas, siis ei oleks rahvusvaheline komisjon saanud eitada haridusteaduste arendamist ja rakendamist TTÜ-s.