„Olgem unistustega ettevaatlikud, need võivadki täituda!” hüüatab Elen Süvalep, kes viiendat kuud õpetajatööl Ülenurme gümnaasiumis, õnnelik ja rahul. Pariisis küpsenud idee elluviimisele kulus tal seitse aastat.

Kui Elen Süvalep 2004. aastal prantsuse keele kallakuga Tartu Descartesi lütseumi lõpetas, seadis ta sammud ülikooli asemel hoopis kutsehariduskeskusse ja õppis turismikorraldajaks. Töö reisifirmas tõestas aga, et turism on pigem äri ja rahaga tegelemist vältiv neiu otsustas põrutada kodust kaugele − Pariisi lapsehoidjaks. Tema hoole alla anti kolm vahvat ja temperamentset last, kellest kaks olid juba koolieas.

„Tundsin kohe, et just lapsed on minu ala ja tahan nendega tegelda,” räägib Süvalep.

Eestisse tagasi tuligi ta kindla teadmisega, et läheb õppima õpetajaks. Klassiõpetaja erialale ei õnnestunud aga astuda, sest Prantsusmaalt ei saanud ülikooli katsete ajaks koju tagasi. Uueks valikuks sai loodusainete õpetaja eriala.

Õpingute kõrvalt teenis klassikalist kitarri õppinud Süvalep leiba Jõgeva muusikakoolis kitarriõpetajana ning kasutas võimalust vahetustudengina Belgia koolisüsteemi testida.

Seejärel neelas hakkaja keeleoskaja neiu Ahhaa teaduskeskus. Palju rõõmsaid ja teadmishimulisi lapsi oli vaimustunult ümberringi iga päev, kuid ikkagi tundis Süvalep üha enam, et see pole veel päris unistuste töö.

„Gruppide vaheldumine ei sobinud mulle, tundsin, et liiga kiirelt lähevad inimesed mööda ja selline massiline läbikäimine koormab,” meenutab ta. „Tahaks keskenduda isikule, kes on minu ees. Ülenurme gümnaasium otsiski poole aasta pealt klassiõpetajat. Kuigi neid isikuid on mul nüüd kakskümmend viis, on mu töö just see, mida tahtsin. Sain kohe täiskoormuse. Kooli jõudmist ma ei kahetse. Kuigi kõik hoiatasid, et on hirmus. Ja hirmus on küll!”

Süvalep lagistab naerda ja tunnistab, et pole veel harjunud koolimajas valitseva lärmi ja kaootilisusega.

„Minu jaoks pole enda peas veel süsteemi tekkinud, kogu aeg tuleb infot juurde,” sõnab ta. „Lapsed on ju kõige tähtsamad, oleks vaja neile keskenduda. Aga tuleb tegelda tuhande muu pisiasjaga. Tunnen, et rong sõidab ja raske on peal püsida.”

Aga mahahüppamise või hädapiduri tõmbamise mõtet pole küll tekkinud.

Raske klass hirmutas

Süvalepale anti neljas klass. Käimas on vastastikune õppimine-õpetamine.

Lapsed võtsid noore õpetajanna kiiresti omaks, kõik toimib ja laabub.

„Kolleegid hirmutavad, et kui optimism ära läheb, algavad raskused,” ütleb Süvalep.

„Mõned õpetajad ongi väsinud ja tüdinud ning algul tundus, et nad kurjustavad lastega liiga palju. Nüüd olen aru saanud, et aeg-ajalt peab ka karmilt lähenema, aga see peab olema tasakaalus headusega.”

Lisaks oma neljandikele õpetab Süvalep viiendatele klassidele käsitööd ja teisele neljandale klassile kunstiõpetust, kelle tunnis koges Süvalep, et koolitöö polegi lust ja lillepidu.

„Ei öeldud mulle enne, et see on raske klass,” ütleb ta. „Valmistasin esimeseks kunstitunniks korralikult ette, aga ei õnnestunudki midagi teha. See oli minu kolmas päev koolis. Arvasin, et mu õpetajakarjäär ongi läbi. Klassi on sattunud kokku palju hüperaktiivseid, keskendumishäirega lapsi. Rääkisin oma murest õpetajate toas, teised ütlesid, et ah, see klass ongi selline. Järgmine kord võtsin juba vabamalt, sain aru, et nii palju kui suudan, annan oma ainet.”

Nüüdseks tunneb Süvalep klassi juba paremini, oskab individuaalselt läheneda. Et korda majja saada, rakendas ta lärmakamad lapsed enda abidena töövahendeid välja jagama ja töid kokku korjama ning leidis rakendust ka tagasihoidlikele õppuritele.

„Ei saa veel öelda, et päris hea tund, aga kõvasti parem,” tunnistab õpetaja. „Senimaani otsin keskteed headuse ja karmuse vahel. Olen ka väga kurjaks saanud. Avastasin, et siis kuulataksegi, aga ma pole olemuselt kuri, pealegi frustreerib see lapsi.”

Ülikoolitarkus on elukauge

Süvalep ütleb, et õpetajakoolituse bakalaureuseastmes oli liiga vähe pedagoogilisi aineid, mis aitaksid koolis. Õppekavas polnud e-kooli teemat, tööd lapsevanematega, klassijuhatajatööd. Terve stuudiumi vältel tundus, et õpid teadlaseks, mitte õpetajaks. Erilist meelehärmi tekitas, et polnud isegi suhtlemispsühholoogiat. Seepärast võttiski Süvalep seda ja veel muudki vabaainena ise juurde.

„Nii siis teemegi koolis paljutki katse-eksituse-meetodil,” tõdeb noor õpetaja. „Kui oleksin klassiõpetajaks õppinud, oleks lihtsam. Lähen pärast tunde koju, uurin metoodikat. See on tohutu töö, sellepärast olengi kooliaasta lõpuks väga väsinud.”

Süvalep registreerus sügisel algavale klassiõpetaja täienduskoolitusele ja loodab, et saab sealt didaktilisi tarkusi. Näiteks, kuidas väikestele õpetada matemaatikat. Praegu vaatab ta laste nägudelt, kas nad saavad aru.

„Hea metoodika aitab tundide õnnestumisele palju kaasa,” ütleb Süvalep. „Mida huvitavamalt tund on üles ehitatud, mida rohkem varieeruvad meetodid, seda paremini lapsed kuulavad. Tähelepanu lipuke peab lapsel kogu aeg üleval olema!”

Esimesed kuud oli Süvalep oma tööga nii hõivatud, et ei saanud ka vahetunnis klassist väljagi. Ahhaast tulnuna, kus oli meeskonnatöö, näis individuaaltöö algul raske. Kuid siis hakkas ta kolleegidega kontakte otsima ja koges palju toetust.

Süvalep tahab lastega jagada ka oma muusikaarmastust ja -oskusi. Peagi tuleb koolis laululaager, kus saab koos oma klassiga musitseerida. Uuest õppeaastast tahab ta aga teha ansambli.

Süvalepa lemmiklaulude hulka kuulub tema multitalendist vanaisa Kulno Süvalepa looming. Vanemuise teater oligi koht, kus noor Elen lapsepõlves palju aega veetis. Töötas seal ju ka baleriinist vanaema Regina Tõško.

Küsimusele, mida arvab noor õpetaja pedagoogide kõige õrnemast, palgateemast, vastab ta, et pole selle üle veel kordagi mõelnud, pigem juurdleb töö sisu ja oma eesmärkide üle.

„Kuni minu jaoks on õpetajaamet väljakutse, teen seda tööd hea meelega,” leiab ta. „Kui hakkan virisema, on see ohumärk. Praegu olen võtnud suure vastutuse sellega, et hakkan sügisel esimest klassi õpetama. Pühendun järgmised neli aastat nendele.”