• „Suur rõõm on kolleege lõpuks ka haridusteemalisele näitusele kutsuda,“ muheleb Pirita majandusgümnaasiumi direktor Toomas Pikhof, kes avas Tallinna botaanikaaia palmimajas oma maalinäituse, sel õppeaastal juba kolmanda.

Paar päeva enne kevade algust Elina Netšajeva laulude saatel avatud isikunäitus „Murdepunkt. Enne kui elu otsustab ise“ on Toomas Pikhofil viie aasta jooksul juba seitsmes. Haridusteemadele keskendub ta aga esimest korda.

„Maalimine on minu jaoks pingete maandamine. Koolijuhiamet pole ju lihtsate killast,“ lausub Pikhof, kes on algklassidest peale soovinud õpetajaks saada.

16 abstraktset maali on jaotatud nelja teemaplokki, mis käsitlevad ühiskonna murdekohti. Teemegi esmalt näitusel tuuri ja kunstnik avab tööde tagamaid.

„Esimene teemaplokk räägib ühiskonna moraalsest murdepunktist ehk tõe devalveerimisest,“ selgitab Toomas Pikhof. „Väga keeruline on orienteeruda tões, mis iga päevaga oma kuju muudab. Eriti keeruline on see noorte jaoks. Vaataja saab lugeda selgitavaid tekste, aga ka visuaalselt tõe muutumist tunnetada. Kõik tulevad kooli päästma, aga ei mõista probleemi. Algoritmid püüavad meie õpilasi ja nende tähelepanu.“

Esimene plokk näitabki, kuidas ühiskonna moraalne telg peab olema kindlalt paigas, aga ka seda, mis juhtub maailmaga, kui see, mis on olnud seni kellegi jaoks tõde, on moondunud millekski muuks. Ploki viimasel maalil „Kildudest väärtusruum“ on moonutatud tükid moraalist, mis on järele jäänud, kui tõde on väänatud vastavalt sellele, mis kellelegi parajasti kasulik on. 

“Lapsed võtavad seda normaalselt, et direktoridki tegelevad erinevate asjadega.

„Ühiskond pöörab oma pilgu koolile, kui midagi enam teha ei ole, ja tahab, et kool lapse jaoks kildudest jälle tõe kokku paneks,“ ütleb Pikhof.

Teine plokk räägib perekonna murdepunktist – perekond kaugeneb laste kasvatamisest, vastutus püütakse panna institutsioonidele ja perele endale jääb teisejärguline roll. Kõige valusam maal sellel stendil kannab nime „Varjatud vajadus“, mis rõhutab, et laps ei sünni probleemina, vaid vajadusega olla mõistetud ja hoitud.

Kolmas plokk on õpetaja murdepunktist. 

„Õpetaja on maailmas kaduv nähtus,“ mõtiskleb Toomas Pikhof. „Tema positsioon on viimase kümne aasta jooksul murenenud. Õpetaja pole enam paljudele autoriteet, ka osa vanemate jaoks on ta eikeegi. Olen kogenud, et koolile püütakse selgeks teha, kuidas peab asju lahendama, et perekond oleks rahul. Õpetaja on nagu hüüdja hääl kõrbes. Vanasti oli õpetaja rohkem kui vaid inimene, kellele esitada oma järjekordne soov, mille täitmisega ta hakkama peaks saama. Aga õpetaja on väsinud ja läbi põlenud. Olen seda kujutanud maalil „Põlenud päevalilled“, sest seda juttu ei kuula enam keegi.“

Neljas plokk on hariduse murdepunkt, mis on Pikhofi jaoks eriti kriitiline teema. „Viimasel kolmel aastal püüavad kõik muuta veel paremaks meie haridust, mille suurepärasust on ka PISA testid näidanud. Kui palju reforme, muutusi, õppekorralduses on määrustega ette antud! Koolil pole enam nii suurt autonoomiat kui kümne aasta eest, mil saime olla omanäolised. Suund on segane. Eri teid näidatakse ette, aga samas seatakse ranged nõuded, mida peame täitma. Näituse lõpumaal peaks panema mõtlema: kas suudame veel jala ukse vahele panna ja midagi muuta. Lõpumaal kannab nime „Enne kui elu otsustab ise“.“

Koolijuhtide atesteerimisel võiksite komisjonile oma maale näidata! Aga mis on teie enda elus olnud murdepunktid?

Neid on olnud erinevaid. Olen olnud mitmes ametis. Enne kui minust sai koolijuht, olin 15 aastat Eesti draamateatris turundusdirektor. Olen teinud ka erakooli. Teatris oli tore, aga sisemine hääl ütles, et võiksin teha siin maailmas midagi olulisemat. Kui küsitakse, kuidas läheb, siis vastan, et üheski teises ametis pole olnud nii palju tööd. Töö ei lõpe koolis kunagi. Minu suurim murdepunkt ongi see, et võtsin väljakutse vastu ja siin ma nüüd olen.

Kas see oli ka mugavustsoonist väljatulek?

Oli kindlasti. Teatris hakkas tööpäev kell 11, aga koolis on selleks ajaks olulisemad sündmused juba toimunud. Teatris tuli mõnikord mõelda, millega päeva täita, aga koolis seda muret pole. Võid tiheda päevaplaani teha, aga seda ei pruugi olla võimalik järgida, sest igal päeval tulevad ette uued probleemid-olukorrad. Hariduses on tööd rohkem, kui keegi oskab ette kujutada.

Kas annate ise ka tunde?

Sel aastal mitte. Aga olen andnud inimeseõpetust ja teinud loovustreeningut. Varasemalt tegin seda Tallinna ülikoolis. Loovustreening on aktiivne õppevorm, kus istume ringis ja noored saavad mitmesuguseid ülesandeid. Loovus avaldub siis, kui tekib kitsaskoht ja pole enam valemit, mille järgi ülesannet lahendada. Nii hakkab tekkima uus lahendus.

“Maalimine on minu jaoks pingete maandamine. Koolijuhiamet pole ju lihtsate killast.

Loovus sobib majandusgümnaasiumi väga hästi, ettevõtlus on loovusega tihedalt seotud. Kui tahad turul kuskile jõuda, pead ju leidma tootele mingi toreda kiiksukese juurde.

Aga selle aasta reformide käigus pole mul enam aega tunde anda, tuleb dokumente vormistada.

Olete ka luule- ja lasteraamatuid kirjutanud. Kuidas kõike jõuate?

25 aastat kirjutasin luuletusi ja siis mõtlesin, et võiks neid teistele ka lugeda anda. Usun, et paljud kirjutavad iseenda rõõmuks.

Lasteraamatud on välja antud koolijuhina töötamise ajal, kirjutatud esimesele kooliastmele. Need on koolikiusamise ennetamisest – et õpilased saaksid aru, et vahel tulebki ette keerulisi olukordi. Raamatud toetavad enese leidmist koolis. 

Mida on õpilased selle peale öelnud, et direktor maalib ja kirjutab raamatuid?

Lapsed on kõik mitmekülgsed, õpivad, käivad trennis, maalivad. Vanemast peast spetsialiseerume ühele asjale. Lapsed võtavad seda kui normaalsust, et direktoridki tegelevad erinevate asjadega.

Palju keerulisem on täiskasvanutega. Neil on raske mõista, millal ma kõike seda jõuan. Aga kui mingi asi on sinu jaoks oluline, siis jõuad.

Mul on olnud produktiivne periood, kolm maalinäitust õppeaasta jooksul. Maalin suvel või äärmiselt keerulistel aegadel, kui on vaja aeg maha võtta.

“Õpetaja positsioon on viimase kümne aasta jooksul murenenud.

Suurim näitus oli teatriteemaline: „Unustamatu. Teatrikunstist võimestatud varjundid“. 54 tööd Viimsi Artiumi tünnigaleriis. Näitus oli pühendatud lavastaja Priit Pedajasele. Aga näitusi on olnud ka Tallinna õpetajate majas, Pirita vaba aja keskuses, Ugalas, Pärnu Endlas, Rakvere teatris.

Võitsite 2005. aastal kauni kodu konkursi, kui rajasite endisse saunamajja romantilise korteri. Palju vaeva nägite ka räämas raudteejaamale uue elu andmisega. 

Kodu on minu jaoks alati väga tähtis olnud. Mu lapsepõlvekodu oli väga tore. Mu kodud on kõik sündinud suure armastusega. Kõik on ise tehtud. Mind huvitab ajalugu. Mulle ei meeldi kaasaegsed lahendused. Olen kanda kinnitanud saja aasta vanustes hoonetes, armastan paekivi. 

Usun, et ka koolikeskkond on meie hariduses väga oluline. Koolijuhil on küllaltki palju võimalusi. Pirita majandusgümnaasiumis olen rakendanud teadmisi ja kogemusi, mida olen sisekujunduse vallas kogunud, et miljöö oleks meeldiv. Kõigi õpilaste kodud ei pruugi olla kaunid ja hoolitsetud, kool peab mõjuma esteetiliselt. Olen 110% kindel, et see töötab. 

Kümme aastat tagasi, kui tulin Pirita majandusgümnaasiumi, oli siin pilt kurb, seinalt vaatas vastu neli eri aegadel pandud eri kõrgustel stendi. Sain aru, kui oluline on kõik korda saada. Aega on võtnud, aga tänu aatriumi ehitusele oleme nüüd rahul. Keskkond on muutunud. Ka vanematekogu on andnud tagasisidet, et kool on selle ajaga, mil olen siin toimetanud, muutunud hubaseks kohaks, kus lapsed tahavad olla.

Teie lapsepõlv möödus Ida-Virumaal, mis võõrastel seostub tuhamägede ja tööstusmaastikuga, kus ilu ei osata näha.

Olen suure armastusega oma kodukandi peale mõelnud. Leidsin sealt asjad, mis mind edasi viisid. Ka eestluse. Tantsisin pikka aega rahvatantsuansamblis Virulane. Meil oli kogukond, mis rahvusidentiteeti kandis. 

Kohtla-Järve kultuuripalee oma imeliste ajalooliste ruumidega oli aga klassitsismi suurepärane näide. 

Mainisite, et juba algklassides tahtsite saada õpetajaks.

Läksin Tallinna pedagoogikakooli, edasi ülikooli klassiõpetajaks õppima. Vahepeal läbisin teise magistriõppe psühholoogias, õppisin organisatsioonipsühholoogiat.

Töötasin kaks aastat klassiõpetajana. Palgad olid siis väga madalad. Abiellusin. Perele oli rohkem raha vaja ja läksin tööle erasektorisse, Mainori majanduskooli. Olin seal seitse aastat ning pärast ka laste ja noorte erakooli Loovus juht. 

Siis jõudsin teatrisse, mis on olnud mu kirg lapsepõlvest peale. Algul juhtisin turundust nuku- ja siis draamateatris.

Tegime Linnahallis muusikali „Grease“, mida turundasin. See on senini suurima publikuarvuga muusikaline lavastus, Linnahalli mahtus 96 978 inimest! Igal õhtul oli vaja üle 4000 koha välja müüa.

Draamateatris oli igal aastal 12–14 uuslavastust. Viimastel aastatel võisin juba kontrolletenduse põhjal öelda, mitu korda mängime ja kui suureks kujuneb publikuarv. 

“Koolil pole enam nii suurt autonoomiat kui kümne aasta eest, mil saime olla omanäolised.

Mille poolest teater ja kool erinevad ja sarnanevad?

Minu jaoks on need väga erineva kaaluga. Üks annab elulise põhja ja selgroo, aga teine kasvatab selle ümber lihased. Vajalikud on mõlemad. Mind motiveerib praegu haridus rohkem. Tunnen, et saan siin rohkem tagasi anda. 

Kuidas olete lahendanud olukorra, kus koolis ei tohi vanematelt teatris-muuseumis käimise jaoks raha küsida?

Diplomaatiline vastus on, et järgime juhiseid ja täidame määrusi. Paraku on vanemate tugi endiselt vajalik, kuid kõik toimub nüüd eriti rangelt vabatahtlikkuse alusel. Peame vanematele varasemast rohkem selgitama, kui oluline on lastel õppekäikudel ja teatris käia. 80% õpilastest ei jõuaks kunagi teatrisse, kui õpetajad neid ei viiks. Leiame raha ka õpilastele, kel pole võimalik piletiraha maksta. Koolieelarve ei võimalda korraldada õppekavaga seotud õppekäike sellises mahus, nagu need aastakümneid vanemate rahakoti toel toimusid. 

Loodan, et mingi lahendus tuleb. Olen ka maalinäitusel need keerulised teemad välja toonud. Populistlik juhtimisstiil poliitikas peaks pälvima kriitikat. Kui me pole nii rikas riik nagu Soome või Rootsi, siis peame seda endale tunnistama ja seadusesse kirjutama. 21. sajandil pole mõeldav, et põhikooliõpilane jõuab õppeaasta jooksul ühe korra muuseumi või tasuta piletiga botaanikaaeda.

Kas molbert on uute ideede realiseerimiseks juba valmis?

Piinlik on inimesi jälle näitusele kutsuda! Aga üks projekt koos Rakvere teatri peakunstniku ja BMF-i disaini dotsendi Krista Areniga mõlgub meeles.