• „Džässi esitamine vajab muusikult sisemist tarkust, laia silmaringi ja teadlikku muusika kuulamist,“ ütleb muusik, laulja, laulukirjutaja ja Muba õppejõud Ivi Rausi-Haavasalu.

Aprilli lõpus toimunud Eesti džässiauhindade jagamisel pärjati teid aasta džässiedendaja tiitliga. Palju õnne! Mida tunnustus teie jaoks tähendab?

Aitäh. See tiitel tabas mind sama ootamatult nagu mõnus vihm keset suvist leitsakut, mis värskendab, annab jõudu ja toidab hingeliselt. Ja nagu vihmal on eluline tähendus kõigele elavale, ei alahinda ma ka seda tiitlit, mis on omamoodi verstapost kõigele sellele, mis on tehtud.

Tiitel annab džäss- ja laiemalt rütmimuusika asja ajamiseks ainult jõudu juurde. Minu unistus on jätkuvalt see, et rütmimuusikat oleks võimalik õppida kõikides muusikakoolides üle Eesti. Aasta džässiedendaja olla on uhke ja hää.

Kui keeruline on Eestis džässiskeenet edendada?

Iga asi on keeruline siis, kui see enda jaoks keeruliseks mõelda. Inimesi on kahte tüüpi – ühed näevad kogu aeg takistusi, teised võimalusi. Mina kuulun teise gruppi. Usun, et kui teed midagi, mida päriselt armastad, siis selle energiaga on võimalik mägesid liigutada. 

“Džäss ei anna ennast lihtsalt kätte. Ta tahab, et võtaksid tema jaoks aega ja süveneksid.

Milline on Eesti inimeste huvi džässi vastu? Tuuakse ju džässi Eestis ka väiksematesse kohtadesse, näiteks toimuvad saartel Sõru Jazz ja Juu Jääb …

Džässipublikut jagub igale poole. Kui olen käinud Kuressaares, Pärnus, Võrus, Põlvas või Türil oma muusikat esitamas, siis on saalid alati olnud täis. Eesti džässiliit on koos kohalike entusiastidega loonud inimestele võimalusi kogeda päris muusikat. Tänapäeva digitaalse muusika maailmas ei ole see enam iseenesestmõistetav ning just see teebki džässi eriliseks. Iga kontsert on kordumatu, näiliselt samast muusikalisest materjalist saab erinevaid elamusi. Džässis on palju vabadust ja tõlgendamisruumi, muusikaline pagas on nii rikas.

Samas ei anna džäss ennast lihtsalt kätte. Ta tahab, et võtaksid tema jaoks aega ja süveneksid. Džässist ei saa lihtsalt üle lennata. Ajapikku õpid sa teda kuulama ja mida rohkem sinna maailma sisse lähed, seda väiksem on võimalus, et sealt tagasi tuled. Seal on nii palju avastada! Džäss on minu jaoks nagu elu kõigis tema värvides. Džäss on aus.

Olete alles alustavaid noori muusikuid hoidnud, suunanud ja nende eest seisnud, et neil oleks võimalus esineda, end proovile panna ja muusikat luua. Kui lihtne või raske on talendikatel noortel džässivaldkonnas läbi lüüa ja oma asja ajada?

Eestis on lihtne, kui oled sattunud kokku õigete inimestega ja teinud džässimaailma jaoks õiged valikud. Selleks peab tundma skeenet, olema uudishimulik ning pidevalt õppima ja arenema – nii oma instrumendil kui ka muusikuna tervikuna. Oma pilliga tuleb palju kilomeetreid „läbi sõita“, et suudaksid kõik need ideed, mis peas helisevad, päriselt ellu viia. Ühel päeval saab pillist osa muusiku identiteedist. Kui sinna jõutakse, siis on loodud võimalus imede sünniks.

“Eestis on lihtne, kui oled sattunud kokku õigete inimestega ja teinud džässimaailma jaoks õiged valikud.

Džäss vajab ka sisemist tarkust ja haritust, laia silmaringi ning teadlikku muusika kuulamist. See annab lisaks tehnilisele virtuoossusele sisulise sügavuse ja selle sisu tunneb ära iga kuulaja.

Oluline on ka olla õigel ajal õiges kohas. Mida nooremalt on võimalik alustada, seda suurem on võimalus kasvada sellesse maailma loomulikult sisse. Näiteks pole kuigi tõenäoline, et Mubas õppija annet ei märgata. Siin kasvatatakse tugevad tiivad, millega võib lennata kõrgele.

Need, kes otsivad teistes süüd, ei jõua tavaliselt kaugele, sest nad on iseendale suurim takistus. Mubas õppides on noor džässiskeene keskel, meie õpetajad on ühel või teisel moel džässiga seotud. Kui ise usinalt tegutsed, siis kaasatakse sind juba õpingute ajal projektidesse. Alguses peab olema ise hästi entusiastlik ja pigem ütlema kõigele jah. Käima kontsertidel, jämmidel ja meistriklassides ning võtma koolist kõik, mida võtta annab.

Kui aga rääkida džässis päriselt läbi löömisest, siis areenile tulla on alati lihtsam kui sinna püsima jääda. Püsimiseks peab teadma oma suuremat eesmärki: mida sa tahad oma muusikaga maailmale öelda. Selle nimel tuleb väga palju tööd teha. Samuti peab kasvatama paksu nahka ja õppima kriitikat vastu võtma. Mett mokale määrijaid tasub vähem uskuda, sest see loob küll hetkeks mõnusa tunde, aga edasi ei vii.

“Mett mokale määrijaid ei tasu eriti uskuda. See loob küll hetkeks mõnusa tunde, aga edasi ei vii.

Mida praegune džässiharidus kõige olulisemaks peab, kuhu on pandud rõhud? Erinevad need eelnevate aastakümnete ja aegade omadest?

Ma usun küll. Kui 1977. aastal loodi Uno Naissoo eestvedamisel toonasesse Otsa-kooli estraadiosakond, oli sügav Nõukogude aeg. Viimasest džässifestivalist Tallinn-67, mis lõppes rahvusvahelise skandaaliga, oli möödas kümme aastat ja džäss oli põhimõtteliselt põlu all. Avalikult seda tegelikult ei õpetatudki.

Kui Eesti taasiseseisvus, hakkas ka džässiharidus tasapisi arenema. Meie muusikud läksid Soome, Taani ja mujale õppima ning tulid saadud teadmistega Eestisse tagasi. 2004. aastal avati Jaak Sooääre eestvedamisel EMTA-s džässimuusika osakond, mis on andnud meile juba hulganisti haritud džässmuusikuid, kes teevad ilma ka rahvusvahelisel areenil. Praeguses Eestis on kõigil võimalik minna džässi õppima ükskõik millisesse akadeemiasse – kui ületad lävendi ja rahakott vastu peab.

Ma küll täpselt ei tea, kuidas Eestis aastakümnete jooksul džässmuusikat õpetati, aga usun, et Naissoo, Loop, Kikerpuu ja teised korüfeed tegid seda nii hästi, nagu nad tollal oskasid.

Muba õpilased saavad tugeva muusikateoreetilise põhja: solfedžo, harmoonia, improvisatsioon. Selle peale saab üles ehitada ükskõik mida. Samuti õpivad nad hästi pilli mängima, kui nad sellele päriselt aega pühendavad, sest meie õpetajad on kuldaväärt. Rütmimuusika kese on bänd ja see on ka meie õppe kese – eri stiilide ansamblitest džässistandarditeni välja. Ning lisaks muusikale on oluline ka see, kuidas laval esineda, publikuga suhelda ja ennast ka sotsiaalmeedias nähtavaks teha.

Millised on praegused noored muusikaõpilased?

Täpselt nii erinevad, nagu on inimesed tervikuna. On väga ambitsioonikaid, töökaid ja sihikindlaid, aga on ka vähem ambitsioonikaid. Usun, et selles pole pilt aastakümnetega väga muutunud.

Erinevalt varasemast on aga tänapäeval kõik olemas, pole defitsiiti. See muudab paljud inimesed mugavaks. Ei pea pingutama. Need, kes siiski pingutavad, eristuvad massist ja liiguvad pikkade sammudega teistest ette. 

Meie basskitarriõpetaja Mihkel Mälgand rääkis kunagi toreda loo oma õpinguaastatest Otsa-koolis. Nimelt oli harjutusklassidest suur puudus, aga tahtmine bändi teha ja areneda oli tohutu. Millalgi avastati üks uks, mille taga oleks pidanud olema tühi ruum, aga tegelikult oli seal lihtsalt muld. Kokkuleppel koolijuhiga tassiti see ruum mullast tühjaks ja ehitati kolme kuuga endale harjutusklass. Vaat nii suur oli soov saada muusikuks. 

Veel olen märganud, et muusika kuulamises on tänapäeval palju pealiskaudsust. Striimitakse küll, aga sageli ei süveneta. Liiga vähe käiakse kontsertidel teisi kuulamas. Mulle meeldib ühe targa inimese mõte: kui tahad, et inimesed käiksid sind kuulamas, siis mine ise ka teiste kontsertidele.

Samas on tänapäeva noored palju julgemad arvamust avaldama ja kriitilist tagasisidet andma. See on hea märk, sest näitab, et nad hoolivad ja mõtlevad kaasa. Noored on ägedad. Ma tõesti naudin iga päev nende keskel tegutsemist.

Millised tingimused on noortele nende unistuste täideminemiseks loodud? Kas neid toetatakse piisavalt?

Ma usun küll. Minu meelest on Eestis kultuurivaldkond hästi toetatud. Islandil on toetus tugevam, aga Soomes jt meie naaberriikides samasugune nagu meil. Muusikakoolide võrgustik üle Eesti on võrreldes Lääne-Euroopaga väga tugev. Küll aga võiks Eesti muusikakoolide liit kui HTM-i partner senisest teadlikumalt ajada rütmimuusikahariduse asja. Meie Eesti rütmimuusika hariduse liiduga teeme seda õhinapõhiselt nii, kuis jaksame, aga tahaksime tunda, et ka tervikpildis nähtaks selles väärtust. Lastel üle Eesti peaksid olema võrdsed võimalused õppida rütmimuusikat.

Keda tasub noortest džässitalentidest välja tuua? Kelle kontsert või esitus on teile viimastel aastatel enim muljet avaldanud?

Multiinstrumentalisti, mulluse noore džässitalendi ja MUBA 3. lennu vilistlase Mikk Kaasiku kontserdid on ääretult köitvad. Nendes on palju elu.

Saksofonist Nikita Korzoun – tänavune noor džässitalent – mängib nii, et taevas on piiriks. Samuti Rahel Talts, kes sai sel aastal ka omanimelise aasta džässiansambli tiitli.

Ootan huviga, kuidas läheb trummaril, Marten Männal, kes lõpetas Mikuga samal aastal, aga on veidi noorem. Meie tänavune lõpetaja, kitarrist Richard Raun on sügava sisuga muusik, kellel on väga head eeldused. Lauljatest kindlasti EMTA-s õppiv Hellika Otsar, kelle vokaaltehniline võimekus oli juba MUBA lõpetades silmatorkav. Meie kooli teisest lennust jäi silma flöödimängija Kärt Pihlap, kes liigub maailmamuusika ja džässi piirimail. 

Kõik need muusikud loovad ise muusikat ja esitavad seda. Osadel on juba albumid ka väljas. Nii et põnev elu meil noore džässi maastikul!

Kui täiskasvanutel võivad olla ka džässi mõistmise ja keerukuse kohta eelarvamused, siis kuidas saavad džässist aru kõige pisemad? 

Väikesed lapsed kuulavad ja vaatavad pärani silmi kõike, mis on ehe ja päris. Džäss sütitab! Inimesele on loomuomane soov saada teada uusi asju ja eriti uudishimulikud on lapsed. Džässi kese on improvisatsioon, mis on tulvil ootamatusi. See spontaanne mängulisus köidab aju ja lastele on see põnev – nemad tahavad kogu aeg avastada midagi uut. Seda näeme ka 31. maist kuni 1. juunini Tallinnas toimuval laste džässifestivalil Kräsh! 

Ja see lapsemeelsus on ka džässmuusikutele omane. Vaadake ja kuulake, kuidas mängib Holger Marjamaa! Teda on huvitav kuulata kõigil, nii „džässipolitseil“, väikestel lastel kui ka inimestel, kes džässist midagi ei tea. See lihtsalt köidab! Selles on elu ja džäss on elu!