Saarlaste eepiline kangelane Tõll ehk Töll on ka Saare sakste juttude kangelane. Voldemar Miller on sedastanud, et Saaremaa sakslased pidasid Tõllu eestlaste vapraks vanemaks, käsitledes teda konkreetse isikuna. Tõll, parun Tollide esivanemaid Saaremaal, osutub olevat kõigis saksapoolsetes juttudes eestlaste vanem, kes võitles iseolemise eest. Eestipoolsetes juttudes tuntakse teda eelkõige kirikuehitajana. Tõllu kirikuehitustegevus seostub põhiliselt Karja, Kaarma ja Valjala kiriku rajamisega. Üldiselt peetakse Saaremaa vanimaks Valjala kirikut, kuid rahvas mäletab ka, et „Karja kirikud ja Valjala kirikud ehitatud seltsis. Suur Töll olnd Karja kiriku meister ja poeg oli Valjalas”. Ka Kaarma ning Karja kirik tehtud ühel ajal ja seda teinud samad mehed.

Baltisakslasest estofiil Carl Russwurm kirjutab aastal 1861, et vana rahvapärimuse järgi asutati Saaremaale esimesena Karja kirik – kui jumal otsustas Saaremaa ristiusku pöörata, tulnud ta ise taevast alla ja rajanud sinna paika, kus jalg maad puudutas, Karja kiriku. Poeg teinud isa järele aimates Kaarma kiriku. Paarkümmend aastat hiljem, 19. sajandi lõpukümnenditel on rahvasuust kirja pandud: „Karja kirik on peale 700 aasta vana, seda teab egaüks.” Nii peaks sellegi arvamuse järgi Karja kirik olema tehtud 12. sajandil – mitte 14. sajandil, nagu kivitahvlilt kirikuseinal senini lugeda.

Draakonikujuline kurat

Karja kirik on kõige muu kõrval ja lisaks ainulaadsetele laemärkidele üks raidkivikunsti rikkamaid külakirikuid Põhjamaades. Kõik skulptuurid on ülimalt oskuslikult välja töötatud. Kiriku ehitamiseks/kaunistamiseks osteti sisse ilmselt parim võimalik oskusteave. Pühakojas on kujutamist leidnud vähemalt seitse-kaheksa inimpead ja hulganisti täisfiguure, sh kolm skulptuurgruppi: püha Katariina ja püha Olavi seltskond triumfikaarel ning meeste-naisterahvast ja vaimulikust/seadusetundjast pluss draakonikujulisest kuradist koosnev skulptuurgrupp põhjaseina konsoolil. Kivisse on seal jäädvustatud ilmselt kaks kohalikku inimest, võimalik et isegi reaalset tegelaskuju. Nooremehe kukil kükitav kurat kukub sellest eluolulisest situatsioonist küll veidi välja, aga eks olnud temagi neil aegadel iga päev ligi.

Kurat, kes erineb tavapärasest (teda on kujutatud rõhutatult draakonikujulisena), on löönud küünised noormehe rõivastesse, otsekui üritades hoida teda tagasi kohtumast noore naisega. Miks just draakonikujuline kurat ja miks just Karja kirikus? Vahest aitaks meid edasi tõdemus, et draakon käibis teatud kontekstis meteoriidikandja komeedi võrdkujuna, Kaali meteoriit aga sadas omal ajal maha Karja kirikust lõunapoole. Ka piiblis nimetatakse suurt tulipunast lohet, seda muistset madu, kuradiks ja saatanaks.

Koogutava kuradi kihutusel

Huvitaval kombel on just see kõige eluolulisem olukord tekitanud olulisi raskusi tõlgendamisel. Eesti päritolu tuntud Rootsi etnoloog Gustav Ränk, kelle kodukirik Karja kirik ometi on, räägib kahest eidest, kelle ilme ja tegumood jätvat vaevalt kahtlust, et küsimuses on mürgine keelepeks: „Et naised kirikumeistrite silmis pidid tõepoolest olema kõige kurja juur, sellest näib kõnelevat ka naiste paar ühel võlvikapiteelil, kus eitede ilme ja tegumood jätab vaevalt kahtlust, et küsimuses on mürgine keelepeks, seljataga koogutava kuradi ässitusel.” Niisugune lugu siis. Tuleb aga tähendada, et koogutav kurat mitte ei ässita, vaid pigem näib üritavat ühte osalist tagasi hoida.

Ka Eesti rahvaluuleteadlased viitavad laimulevitajate temaatikale. Nendegi sõnul on üks naine pöördunud teise, irevil näoga vanaeide poole, et jutustada temale mingit skandaalilugu ligimese laimamiseks. Oma parema käega on ta haaranud kõrvalseisja vasaku käe, jutustust kuulav eit on võtnud paremaga kinni oma lõuast. Kurat on haaranud jutustajast küüntega, et klatšijad kaasa viia. Roosi, keskaja vaikimissümboli all on näha mees, suu käega kinni surutud (vt „Muistendid Suurest Tõllust”. Tallinn, 1963).

Jüriöö ülestõusu eelsed eestlased

Ajaloolase Marika Mägi järgi kujutab see ehk veidi siivutu, kuid vägagi eluline stseen Karja kirikust hoburaudsõlgede järgi otsustades Jüriöö ülestõusu eelseid eestlasi: „Ühele põlvele laskunud mees räägib midagi naisele, hoides tema kätt, kuigi naine, otsustades peakatte järgi, on juba abielus. Viimasele viitab ka meest krabav kuradikene” (PM 26.01.2013).

Kunstiloolaste Helen Bome ja Kersti Markuse sõnul (Kunstiteaduslikke Uurimusi 4/2005) viitavad otsevaates kujutatud saare naise kaunistustega põll ja suure hoburaudsõlega kinnitatud sõba jõukamasse ühiskonnakihti kuuluvusele. Peidetud juuksed ja pealinik osutavad abielunaise staatusele. Profiilis kujutatud mehe lühikesed juuksed ja habeme puudumine näitab, et tegemist ei ole abielumehega. „Mees on end surunud tihedalt vastu naist ja ning nende käed on ühendatud. Mõlema näoilmed peegeldavad rahulolu. Tähelepanu äratab käsi naise lõual. Kõrgkeskaegsetes armumängudes võib tihti kohata stseeni, kus mees puudutab naise lõuga. Kuid antud juhul näib olevat tegemist naise enda käega, mis on küllalt ebaloomulikus poosis sõba alt välja pistetud. Mehe kukile istunud kurat annab märku, et teoksil on midagi ebasündsat.” Seksuaalakti kujutamist keskaegses kunstis käsitatakse autorite väitel kui maagilist kaitsevahendit: „Samasugune tähendus oli ka naise ja mehe suguorganite rõhutatud esiletoomisel. Enamasti on sellistel piltidel kujutatud suguühet väga realistlikus vormis, Karjas valitseb aga pigem trubaduurideaegne armastuskunsti romantika, kus kujutatakse küll eelmängu, kuid edasine jääb vaataja enda kujutlusvõime hooleks. Kuradi kohalviibimine antud stseenis on pigem moraliseeriva kui maagilise tähendusega.”

Kahest eidest on selle skulptuurgrupi tõlgenduses seega küll lahti saadud, aga kohe ilmneb uus probleem: nüüd kisub kurat abielunaist piiravat meesterahvast tagasi, kuigi loogiline oleks oletada, et just kurat ässitab inimesi patutööle. Aga vahest polegi üldse tegemist seksuaalakti n-ö mitterealistlikus vormis kujutamisega, vaid pigem n-ö püha abielu kohaliku variandiga? Vahest üritab draakonkurat hoida noort meest tagasi millegi sellise eest, mis talle endale eriti ei sümpatiseeri?

Kirikus ei saa olla midagi juhuslikku. Mõttekas tundub otsida sellele frivoolsele stseenikesele sisukamat tausta. Siinkirjutaja pakub välja teise tõlgenduse: kirikuehitaja Tõllu ja iirikristlikku päritolu Piriti ühteheitmise lugu. Ja pühamees, Piriti vaimne isa, vaatab/kuulab roosi märgi all ootus/lootusrikkalt pealt, mis edasi saab.

———–

Suur Tõll ja püha Pirit

Võimalik, et Tõllu ja tema abikaasa Piriti armuloos mängis jumalik armastuski oma rolli. Samad tegelased, mees ja naine, kes põhjaseina konsoolil, on jäädvustatud ka triumfikaare põhjapoolsel baasil. Kas need on kiriku rajajad, kellele see võidukaar toetub – Pirit ja Tõll? Samal triumfikaare alusel vaatab üks meesterahvas koorihoone poole – majaisand, kes muu. Kristus, kellele toetub jumalakoda.

Seega ei kihuta mitte kurat inimlapsi pattu tegema, vaid otse vastupidi – draakonkurat üritab tõmmata meest tagasi usuneitsi rüppe langemast. Vahest on isegi nõnda juhtunud, et Pirit tõi ennast usu nimel teatud määral ohvriks, heites ühte Tõlluga, püha isa õnnistusel. Kui on nii, et Tõll asus kirikuid rajama püha Brigiti või Piriti õhutusel, tekib küsimus, miks pühendati see kirik Katariinale, aga mitte Brigitile. Seletus lihtne – Piritist sai Tõllu abikaasa. Kui püha Brigiti n-ö esindaja Pirit heitis abiellu Tõlluga, ei saanud pühakoda olla enam temale pühendatud.

Et Tõll tegi Saaremaale esimese kiriku, seda tuleb samaväärseks lugeda jumala enda töö ja teoga. Jumalik ettehooldus teostus kõige tõenäolisemalt Tõllu kalli kaasa Piriti vahendusel. Võimaliku iiri misjoni ja iiri erakmunkade (papid) ning Valjala Pappiallewe kontekstis (vt ÕpL 1.02) – algselt oleks ka Karja kirik tehtud äärepealt just Papimäele, ühe veikse mäekünka otsa (jutustaja ei tea, kust see nimi tulnud).

Tõllu on põhjust pidada ristitud Kalevipojaks; Kalevipoeg seostub kohaliku Kristuse temaatikaga. Kui Tõll astus ristiusku ja asus kirikuid ehitama, pidi see põhjustama kohapeal korraliku usukonflikti. Vanad paganad ei suutnud seda asja kindlasti rahulikult pealt vaadata. Tõllu kirikuehitus tekitas neis tõsist vastasseisu. Üsna ilmselt üritasid nad Tõllu ehitustööd takistada. Nii oligi, mäletab rahvas. Öösiti lõhuti päeva jooksul ehitatu laiali ja vanapaganad pildusid suuri kive ehitise pihta. Kristlikus ettekujutuses võis nende vanade paganate sümbolkujuks olla seesama draakonkurat, kes Karja kirikus jäädvustamist leidnud ja võimalik et vaarao nime all ka Henriku kroonikasse jõudnud.