Karja kiriku triumfikaare lõunapoolsel baasil on raiutud kivisse kaks loomapead: siku- ja jäärapea. Mida teevad sikud-sokud ja jäärad kristlaste pühakojas? Eesti kunstiloolased vihjavad võimalusele, et taltsad koduloomad söövad paradiisiaia rahus rohtu või siis et hoopis liiderlikud ja saatanlikud elajad peletavad sarve jõul kurivaimusid. Vahest võiks aga kirikus jäädvustamist leidnud soku-/jäärapeas näha siiski lihtsalt viljakuse ja sigivuse sümbolit, nagu see vanadel aegadel üldiselt kombeks oli?

 

Baphomet Karja kirikus

Siku ja/või oinapea oli teatavasti viljakuse ja sigivuse jumala Baphometi kujutis. Just Baphometist sai sarviline saatan. Kes teab, vahest on Karja kivipead pärit nendest aegadest, kui sarviline viljakusejumal polnud veel jõudnud muutuda üheselt mõistetavaks kurjuse sümboliks? Veel aastal 1307 süüdistati Baphometi kummardamises templirüütlite ordut. Tundub väga, et need siku-jäärapead pole mitte juhuslikult ega lihtsalt ilu pärast kivisse raiutud.

Piiblist on lugeda, et kui Issand rääkis Moosesega, käskis ta Iisraeli lapsi ohverdada lisaks alalisele põletusohvrile ning selle juurde kuuluvale joogiohvrile Issandale patuohvriks ühe noore siku. Kas on ka midagi teada meie esivanemate sokukultusest? Võimalik isegi, et kui Königsbergi ülikooli rektor Georg Sabinus (Lutheri kaastöölise Philipp Melanchthoni väimees) saadab aastal 1545 kardinal Pietro Bembole värsivormis läkituse: „Põhjala piiril on metsikud maarahva hõimud ja sugu, / kellele tõeline usk ikka veel mõistmatu on. / Kätlevad sinakaid madusid võikana kultuse moena, / sikutapp nende seas on verine ohverduslaad,” peab ta silmas Königsbergist tõepoolest kaugel põhja pool asuvaid just nimelt „maarahva” hõimusid. Nimetasid ju ka eestlased ennast paljude põlisrahvaste kombel maarahvaks. Rahvusvaheliselt ühe nimekaima eesti keeleteadlase ja mütoloogia uurija Jaan Puhveli väitel on nende Põhjala piiril asuvate maarahva hõimude ja soo all silmas peetud siiski kohalikke idapreisi talupoegi, kuid kes seda vana asja enam täpselt teab.

Viljandi kiriku praost Dionysius Fabricius kirjutab 17. sajandi algul liivimaalaste kohta, et „tänapäevani peavad nad kinni ka järgmisest tavast: kui maa vihma puudusel on väga kuiv, paluvad nad põlislaantes asuvatel küngastel pikset ja ohverdavad talle musta mullika, musta soku ja musta kuke”. Liivlaste sikuohvri kohta oli juba kroonik Henrikul üht-teist öelda, nimelt ohverdanud nad aastal 1212 Toreidas sikke: „puhkeb suur kisa ja rõõmuhõiskamine linnuses ning osutades oma jumalaile austust muistsete kommete järgi, tapavad nad loomi, ohverdades koeri ja sikke …” (HLK XVI, 4).

Iseäralikka tempe tehes

Lisaks Fabriciuse teatele, et Liivimaal olnud viisiks põua ajal kõuele/piksele muu seas must sikk ohverdada, viitab ka Eisen, et vihma puudusel viidavat teatavasse pühapaika sikk ja vaat õlut ning pandavat seal nahka. (Sikk/sokk olnudki väidetavalt välgu ja pikse sümbol. Piksejumal Thori kutsuti sokkude isandaks – tal olnud kaks sokku, kes tema piksevankrit vedasid.)

Sikuohver oli eestlaste juures omal ajal igatahes tuntud asi. Sikutapmine kuulunud M. J. Eiseni sõnul vanaaegsete ohvrite hulka. Kreutzwaldi järgi ohverdati endistel aegadel ilmaallikatele sikupäid. Laiuse Siniallika sügavuse mõõtmisel tõmmanud mõõtjad välja siku pealuu. Et varem ohverdati sikke allikale, nimetab Eisen iseäralikuks kombeks, kuna allikad kõigest roojusest puhtad hoiti. Allikatest leitud ometi mitmelt poolt kitse- ehk oinapäid. Verised siku ja oina pead ilmuvad rahvajuttude järgi veekogude mõõtmisel mõõduvahendi otsa, hirmust jäetakse siis järele.

Eiseni teatel tapeti Eestis sikkusid iseäralikka tempe tehes pärtli- ja ka toomapäeval. Toomapäeva tähistamise kombed viivad Musta Tooma ja Toone Tooma austamise, s.o Toone kultuse juurde välja. Pärtlipäev, 24. august, on aga eesti rahvausundis väga tähtis ja eriskummaline päev olnud, Eesti saartel oli see viimane sokutapmise aeg. Pärtlipäev oli kõige muu kõrval ka meevõtupäev ja pähklikorjamise alguspäev. Pärtlipäeval söödi rituaalset toitu – sokuliha, mett, pähkleid. Pähklid on viljakuse sümbol, sokuliha tagab viljakuse, mesi edendab viljakust (vrd mesinädalad).

Kreeka küladionüüsia

Sikkude-sokkude otsene seos viljastumise ja viljastamisega ilmneb Euroopas antiikaegadest peale. Laialt levinud rahvausulise ettekujutuse kohaselt nüpeldati vanas Roomas ühe tähtsaima pidustuse, Lupercalia ajal (15. veebruar) naisi kitsenahast piitsadega, toetamaks maagilisel moel naisterahvaste viljakust. Muistses Kreekas ohverdati südatalvel peetava küladionüüsia esimesel päeval viljakusjumala Dionysose auks sokk (vrd kohalik sikutapp iseäralikka tempe tehes toomapäeval, s.o sama hea kui talvisel pööripäeval).

Kreeka tragöödia (= sokulaul; tragos ‘sokk’) kujutas endast Dionysose austamist sokumaskeeringus koori poolt. (Dionysos, hilisem veinijumal, olnud algselt habemik vanamees – vein on maajumala veri.) Traagiline on elu igavene ringkäik, surmade ja sündide lakkamatu jada, ja kesktalvist tragöödiat, kui loodu(s) on vaibunud surmaunne, nimetati viljakusjumala Dionysose auks dionüüsiaks, mille juhatas sisse sokuohver – püha soku veri pühitseb uue alguse. Viljakusjumala saatjaskonna moodustasid kitsinimesekujulised sokusarvilised saatürid, metsikud, himurad ja ülemeelikud, kellel palju ühist kohalike jõulusokkudega – või vastupidi.

Jõulusokk käib perest peresse

Eestis käisid jõulusokud perest peresse veel isegi viiskümmend aastat tagasi, iseäranis Lääne-Eestis ja Saaremaal. Käima hakati jõuluööl alates kella 12-st, neid võis olla ukse taga mitu tükki. Tähtsaks peeti, et kõik pered saaksid läbi käidud. Jõulusokud tuli kindlasti sisse lasta, muidu viivad maja õnne ära. Jõulusokkude külaskäik oli otseselt viljakus- ja sigivusmaagilise tähendusega. Nad tõid perele edu ja õnne – vilja-, karja- ja meheõnne. Sokk tuli sisse, pahupidi kasukas seljas, kitsesarved peas, habe suus, vana kaseviht sabaks. Puksis sarvedega ja tegi nalja, tema kõige olulisem tegevus oli tüdrukute puksimine. Kui sokk kuskilt vett leidis, pistis saba sisse ja pritsis (pühitses, kastis) juuresolijaid. Viskas vett tuba mööda ja tütarlastele vastu silmi. Sokuks käimine öeldi ka otsesõnu kosilasi tähendavat. Kui jõulusokk heidab tüdruku aseme peale, siis peab see mehele saama. Sokk jätnud oma tembutamise järele, kui talle õlut ja pähkleid anti. Et sokk puksib tüdrukuid, sellel on selge sigivust edendav taust. Veega pritsimine on viljakusmaagiline tegevus. Mis ühtekokku tähendab, et jõulusokud toovad uue aasta alguseks viljakuse majja, s.o saadavad viljakust tema majja tulekul – täpselt samuti kui sokukujulised saatürid, kes saatsid viljakusjumal Dionysost.

———–

Karja viiskand

Baphometi sümboliks on nii tagurpidi pentagramm kui ka terava habemega siku pea – ja mõlemad ühtekokku. Kui sikupea on näha Karja kirikus triumfikaare baasil, siis viisnurk kooriruumi lae all, kus ta kuulub ühte ringi teiste maagiliste laemärkidega. Viisnurk ehk pentagramm on igivana maagiline kaitse- ja tõrjemärk. Viisnurka kutsutakse eesti rahvatraditsioonis viiskannaks, see käibis ka kohalikus kontekstis kaitse- ja tõrjemärgina. Eriti tõhus kaitsemärk on ühe käetõmbega tehtud viisnurk. Seda viisnurka, mis seisab püsti ühe terava nurga peal, peetakse praeguseni kuradi võrdkujuks. Algselt kehastas viisnurk nii hommiku- kui ka õhtutähte. Paganlikus Euroopas peeti teda koidutähe Veenuse sümboliks. Koidutähe sümbolina on viisnurk seega kummagi koidutähe, nii valgusekandja Luciferi kui ka Kristuse sümbol.

Kelle või mille eest pakkus viiskand kohalikule ristirahvale kaitset? Samuti kui üleilmsete ettekujutuste järgi, tõrjus põimitud viisnurk ka siinmail kõike kurja ja nõiavärki ning kaitses usutavasti ka pisuhänna ehk tulisaba eest: viisnurk arvati kehastavat pisuhända ja pakkuvat ühtlasi tema eest kaitset, kuivõrd kurjale tuleb kurjaga vastu astuda. Eestis tehtud jõululauba viienurgeline rist ukse peale, et vilja- ja kasvuõnn püsiks kindlalt kodus, et õnne ei annaks välja viia: „valge riidige viienurgelese risti olive usse pääl – rihatse, lauda, aida, tare usse pääl, et jälle õnne ei saa välla viia”.

Liivimaal kaitses viisnurk võlude eest. Jõuluõhtul, kui kõik nõiad, pisuhännad ja igasugune paha vägi liikvel, tõmmati see ühe käetõmbega söe või kriidiga talli ja aida uksele. Liivlased kujutasid võlu ette tulisaba või tuliluuana, mis lendleb välgu või meteoorina taeva all, läheb kui seal tulejuga, tulesaba taga, tuli suus ja tuleleek järel. Võlud armastanud iseäranis üle mere Saaremaale, oma päriskodumaale, lennata. Ka saarlased tunnevad võlu. Saaremaine völu on nõid-tark pahategija inimene, kel keik kuntsid selged ja kes keib kurjaga läbi: „Kes kunssidega teistele liiga tegid, neid üiti völudeks” (Karja).