7. veebruaril ilmus Õpetajate Lehes Raivo Juuraku artikkel „Kes ütleks vähemalt hea sõna tehtud töö eest?”, mis käsitles Tallinna koolide võimalikku tulevast ühinemist. Artiklis toob autor kenasti välja väiksemate ja suuremate liidetavate koolide murekohti, sealhulgas Tallinna Ranniku gümnaasiumi kolleegide südamevalu, mis saab liitumise korral keelekümblusklassidest.
Mind ajendas aga kirjutama artiklis esitatud küsimus: „… miks peaks Ehte gümnaasium olema huvitatud oma õpilastele eesti keele selgeks õpetamisest?” Muidugi võiksime siinkohal rääkida õppekavast, riigikeelest, konkurentsivõimest, lõimumisest jne. Kuid peamine vastus on siin: „Sellepärast et Ehte humanitaargümnaasiumis, nagu ka kõikides teistes Eestimaa koolides, töötavad head ja vastutustundlikud õpetajad, kes tahavad lapsi õpetada. Ükskõik, kas on tegemist matemaatika või eesti keelega. Saboteerimisega me ei tegele.” Artiklist jääb mulje, et ainus, millest koolid hoolivad, on raha. Tegelikult on koolile ja õpetajatele siiski kõige olulisem teha oma tööd hästi – anda oma lastele võimalikult palju teadmisi ja oskusi. Väita ükskõik millise kooli kohta, et seal töötatakse sihilikult halvasti, on inetu ja absurdne.
Ka väide, et eesti keelt oskav vene õpilane läheb üle eestikeelsesse kooli, ei pea minu kogemuste kohaselt üldjuhul paika. Muidugi on vene emakeelega peresid, kes oma lapsed eesti kooli panevad − kas kohe esimesse klassi või algul keelekümblusklassi. Võib juhtuda ka, et vanem ootab keelekümblusest kiiremat efekti ning viib oma lapse sellepärast eesti kooli. Kuid tänapäeval eelistab enamik vene lapsevanemaid siiski seda, et nende lapsed õpivad emakeelses koolis, kus õpetatakse hästi eesti keelt.
Lisa kommentaar