- Karjääriõppe eesmärk ei ole küsida lapselt võimalikult vara, kelleks ta saada soovib, ja seejärel aidata tal mööda kitsast rada edasi liikuda. Õpe peab aitama noorel mõista iseennast, eri võimalusi ja seda, et tema esialgne eelistus võib muutuda.
Veel 2023. aastal jätkas pärast põhikooli kutsehariduses vaid 25,5% noortest. Riik on seadnud eesmärgiks, et 2035. aastal jätkaks vähemalt 40% põhikooli lõpetanutest õpinguid rakendusliku keskhariduse õppekavadel. See on ambitsioonikas eesmärk, mille saavutamiseks on juba tehtud suuri muudatusi.
Toimub kutsehariduse reform. Uued kutsekeskhariduse õppekavad on nelja-aastased, üldharidusõpingute maht on kasvanud ning õpe peaks andma senisest laiema ettevalmistuse nii tööturule liikumiseks kui ka kõrghariduses jätkamiseks. Alates 2026/2027. õppeaastast toimub kutsekeskhariduse õpe juba uue mudeli järgi.
Ainuüksi kutsehariduse reformimisest aga ei piisa. Kui tahame, et noored valiksid rakendusliku keskhariduse, peavad nad saama enne valiku tegemist aru, mida eri õpiteed endast kujutavad ja milline neist neile sobib. Siin on üks hädavajalik lüli, mille kvaliteet on kooliti jätkuvalt väga erinev – karjääriõpe.
Karjäärivalik ei alga 9. klassi kevadperioodil
Karjääri ei peaks hakkama kujundama hetkel, mil põhikoolilõpetajal tuleb hakata sisseastumise infosüsteemis avaldusi esitama. Selleks ajaks peaks tal juba olema ettekujutus oma huvidest ja tugevustest, eri õpiteedest ning sellest, kuidas üks või teine valik tema tulevikku mõjutada võib.
“Vajame üleriigilist kokkulepet, mis tagaks igale kolmanda kooliastme õpilasele sisulise karjääriõppe.
Alates käesolevast õppeaastast on koolidel senisest selgem kohustus tagada süsteemse ja kvaliteetse karjääriõppe, -info ja -nõustamise kättesaadavus ning lõimida karjääriõpe õppetöösse. Karjääriõpetus ise on riiklikus õppekavas jätkuvalt valikõppeaine. Seega ei ole küsimus enam ainult selles, kas kool tegeleb karjääriteemadega, vaid mida peab iga Eesti põhikoolilõpetaja, sõltumata oma koolist, selle käigus kogema ja teada saama.
Õpilasliidu hinnangul on vaja üleriigilist kokkulepet, mis tagaks igale kolmanda kooliastme õpilasele sisulise karjääriõppe. See ei peaks piirduma tunniga, kus täidetakse huvide testi või koostatakse CV. Noor peab saama ise kogeda: käima töövarjuks, külastama ettevõtteid, proovima kutsekoolides erialasid, tutvuma gümnaasiumidega, rääkima eri valdkonna inimestega ning osalema individuaalsel nõustamisel.
Igas koolis peab olema vajaliku ettevalmistusega inimene, kes vastutab, et nimetatud tegevused moodustaksid terviku, mitte juhuslike ürituste kogumi.
Karjääriõpet ei vaja seejuures mitte ainult noor, kes märtsis veel ei tea, kuhu kandideerida. Seda vajab ka õpilane, kes ütleb juba 7. klassis, et temast saab jurist, arst või automehaanik. Karjääriõppe eesmärk ei ole küsida lapselt võimalikult vara kelleks ta saada soovib, ja seejärel aidata tal mööda üht kitsast rada edasi liikuda. Eesmärk peab olema aidata noorel mõista iseennast, oma võimalusi ja seda, et esialgne eelistus võib muutuda.
Protsent ei tohi saada eesmärgiks
Riik soovib, et 40% põhikoolilõpetajatest suunduks tulevikus rakenduslikku keskharidusse, kuid karjääriõppe eesmärk ei saa olla selle protsendi saavutamine. Karjäärinõustaja ülesanne ei ole veenda noort valima kutsekooli ega gümnaasiumi. Mõlemat teed tuleb tutvustada võrdväärse valikuna ning aidata noorel kriitiliselt hinnata, milline neist vastab paremini tema huvidele, võimetele ja eesmärkidele.
“Karjääriõpet vajab ka õpilane, kes ütleb juba 7. klassis, et temast saab jurist, arst või automehaanik.
Kui reformitud rakenduslik keskharidus on noorele hea ja atraktiivne valik, peab hästi toimiva karjääriõppe tulemusena lisanduma noori, kes selle teadlikult valivad. See on väga erinev olukorrast, kus kutsekool muutub valikuvariandiks alles siis, kui noor gümnaasiumisse sisse ei saa.
Tänavune vastuvõtt näitas hästi, miks ei saa probleemi taandada üksnes kutsehariduse mainele. Pärast põhivastuvõttu otsis umbes 3000 põhikoolilõpetajat veel sobivat õppekohta ning üle Eesti oli samal ajal umbes 4100 vaba põhikoolijärgset õppekohta.
Samas ei saa öelda, et noori kutseharidus ei huvitaks. Uued rakendusliku keskhariduse õppekavad osutusid mitmel pool väga populaarseks: põhivastuvõtus valis need üle 3600 noore ning näiteks ilu- ja heaoluteenuste õppekavale esitati 5,7 avaldust kohale. Mitmed teised uued õppekavad täitusid juba põhivastuvõtus.
Niisiis pole küsimus ainult selles, kuidas me kutseharidusest räägime. Küsimus on ka selles, millist õpet pakume, millistes valdkondades, kus Eestis ja millise kvaliteediga. Kui ühele rakendusliku keskhariduse õppekavale on tihe konkurents ja teisel jäävad kohad täitmata, ei ole lahendus lihtsalt noorte paremas suunamises. Hariduspakkumine peab vastama noorte huvidele ja ühiskonna vajadustele.
Küll aga peab lõppema kutsehariduse käsitamine gümnaasiumi varuvariandina. Seda hoiakut ei kujunda ainult õpilased. Seda taastoodavad ka lapsevanemad, õpetajad, koolid ja haridussüsteem ise. Kui kutsekoolist hakatakse 9. klassi õpilasega tõsiselt rääkima alles siis, kui tema hinded gümnaasiumi jaoks piisavalt head ei tundu, oleme sõnumi juba ära saatnud.
Ettevalmistav õpe ei ole läbikukkumine
Sama ettevaatlikult peab käsitlema ettevalmistavat õpet. Kuna seda pakuvad valdavalt kutseõppeasutused ja rakenduslikud kolledžid, võib kergesti tekkida mulje, et tegemist on veel ühe astmega noorte jaoks, kes „päris kooli“ ei pääsenud. See ei tohiks nii olla.
Ettevalmistava õppe eesmärk on aidata noorel saavutada valmisolek jätkata kas kutse- või keskharidustaseme õppes. See võib olla vajalik näiteks õpilünkade, ebapiisava eesti keele oskuse või väljakujunemata õpitee tõttu. Mõne noore jaoks võib täiendav aasta teadmiste tugevdamiseks, keeleoskuse arendamiseks ja oma järgmise sammu läbimõtlemiseks olla palju mõistlikum lahendus kui kiirustades alustatud õpe, mille ta mõne kuu pärast katkestab.
“Tänavune vastuvõtt näitas hästi, miks ei saa probleemi taandada üksnes kutsehariduse mainele.
Aga ka siin kehtib sama põhimõte: ettevalmistav õpe peab vastama noore tegelikule vajadusele, mitte olema koht, kuhu paigutatakse need, kellele vastuvõtusüsteem õigel ajal sobivat tasemeõppe kohta ei leidnud. Karjääriõppe eesmärk ei peaks seega olema vastus küsimusele, kuidas saada rohkem noori kutseharidusse. Küsimus on palju laiem: kuidas vähendada valesid valikuid ja õpingute katkestamist.
Noor, kes on enne kandideerimist saanud proovida eri võimalusi, mõelnud läbi, mis teda huvitab, ning kogenud sõltumatut nõustamist, teeb tõenäolisemalt otsuse, mille tähendusest ta aru saab. See ei tähenda, et 15- või 16-aastane peaks valima endale karjääri kogu eluks. Hea süsteem juurutab arusaama, et karjääri kujunemine on pidev protsess ning õpiteed võivad muutuda.
2035. aasta ei ole enam kaugel. Kui Eesti tahab, et vähemalt 40% põhikoolilõpetajatest valiks rakendusliku keskhariduse, tuleb jätkuvalt parandada kutsehariduse kvaliteeti ja muuta seda atraktiivsemaks. Aga sama oluline on tagada, et iga põhikoolilõpetaja teaks, mida ta üldse valida saab, et ta oleks neid võimalusi kogenud ning oskaks teha otsuse enda, mitte kellegi teise ootuste järgi.
40% eesmärki ei saavuta noori kutsekooli suunates. Selle saab täita siis, kui piisavalt paljud on rakendusliku keskhariduse teadlikult valinud, kui see on neile sisuliselt sobiv ja päriselt atraktiivne esimene valik.
Lisa kommentaar