Taas ehk teist korda toimub rahvusvahelise laste- ja noorteteatreid koondava organisatsiooni ASSITEJ Eesti keskuse eestvedamisel teatrifestival, mille üks eesmärk on saada avalik ülevaade kohalikest lastele mängivatest teatritest. Juba eelmise aasta festivalil selgus, et meie lasteteatrimaastiku korrastamiseks on selline festival hädavajalik – teatrid vaatavad ise justkui peeglisse ja haridusasutuste töötajad ehk Suured Uksehoidjad näevad, mis selles vallas toimub. Et osataks terad sõkaldest eraldada!

Kas ja kuidas see üritus aitab kaasa kvaliteetse lasteteatri arengule ja selle jõudmisele sihtrühmani, on veel vara öelda. Ka ei saa tõdeda, et sellel festivalil esinevatel teatritel poleks oma tegevuses enam arenguruumi. On ja seda teavad nad isegi ning on valmis avalikult arenema. Erinevalt nendest „teatritest” ja „elukunstnikest”, kes imbuvad lasteasutustesse kuidagi salaja ega vastuta selle eest, mida noor publik nende esituses näeb.

Suur Uksehoidja – kas oled kindel, et ei lasknud just oma majja sisse hunti lambanahas, kes hoolib heast lambanahksest kasukast niisama vähe kui elukunstnikust piraatnäitleja oma publikust?

Head lasteasutuste töötajad, väljugem oma mugavustsoonist, kui teie asutuse uksele koputab järjekordne (ilmselgelt hea jutuga) Hunt, kes tahab kirglikult laste ja noorte elu oma kunsttükkidega rikastada. Uurige, kes ta on, kui kaua ja kus on teatritegemist õppinud, kust pärinevad tema kogemused noort ja arenevat inimest teatrikunstiga mõjutada, miks ta ei tee teatrit täiskasvanutele, vaid just lastele. Ja kindlasti küsige, kas ta oskab nimetada mõnda tunnustatud teatriorganisatsiooni või -inimest, kes tema poolt mõne soovitussõna võiks lausuda. Võtke vastutus, kasvatajad-pedagoogid, sest teie olete need, kes otsustavad, millise teatrielamuse inimene oma väga mõjutatavas elueas saab. Kui teie ei võta vastutust, ei saa seda nõuda ka poliitilistelt otsustajatelt.