Tallinna ülikooli keelekeskuse juhataja Tuuli Oder kirjutas 8. detsembri Eesti Päevalehes, et mitte-eestlasi, kes tahavad selgeks õppida eesti keelt, ei tohiks hirmutada meie keele käänete hulgaga. Mingit praktilist kasu neil selle hulga teadmisest pole; koletu number 14 põhjustab vaid hirmu vigade tegemise ja keele suhtluses kasutamise ees, nii et keele õppimine võib üldse toppama jääda.

Ei tea ju ka paljud eesti keelt emakeelena kõnelevad inimesed, mitu käänet eesti keeles on ja kuidas neid kõiki nimetatakse, rääkimata sellest, mis järjekorras neid viksilt üles peaks ütlema (nimetav, omastav, osastav, sisseütlev … nagu koolis õpetati, kuni kaasaütlevani välja). Aga kas see teeb nendest halvemad eesti keele kasutajad? Ega vist. Selleks et kõnelda mingit keelt, iseäranis oma emakeelt hästi, ei olegi tingimata vaja teoreetilisi teadmisi sellest keelest, vaist ja kauane kogemus ajavad enamasti asja ära.

Alati nendest siiski ei piisa. Keda siis keelevaist mõnikord alt ei veaks? Kes ei laseks ennast kogemustele vaatamata vahel mõjutada mõnest tobedast keelemoest? Üks selline tobe keelemood, mis puudutab just nimelt käändeid, on arvult kümnenda, küsimustele „kelleks?” ja „milleks?” vastava ehk saava käände ületarvitamine pöördsõna „olema” laiendina.

Enamasti tuuakse sel puhul ohvriks lihtne ja selge nimetav kääne. Näiteks nendes lausetes sobiks kursiiviga markeeritud saava asemele just nimetav: „Eesti riigikeeleks on eesti keel”, „Doktoritöö eesmärgiks on uurida translatiivi kasutamist eesti murdeis”, „Raamatu „Lolita” peategelasteks on Humbert Humbert ja Dolores Haze”, „Prantsusmaa presidendiks on François Hollande”, „Minu lemmikloomaks on vöölane nimega Nässu”.

Mõnikord tõrjub saav kääne ka osastava. Selles näites sobibki nimetava kõrval saavat asendama osastav: „Üheks Eesti populaarsemaks lasteajakirjaks on Hea Laps” („Üks Eesti populaarsemaid lasteajakirju on Hea Laps”).

Saava üleliigsus ei ole pelgalt häiriv ilu- või stiiliviga. Kuna saaval käändel on pöördsõna „olema” laiendina oma kindel funktsioon – ta märgib omaduse või seisundi juhuslikkust või ajutisust –, võib ta ebasobivas kohas moonutada tähendust, mida soovime edastada. Näiteks lausest „Piret Kalda on Linnateatris näitlejaks” võib jääda mulje, et Kalda töötab Linnateatri näitlejana ajutiselt või vahetevahel, aga see ei ole tõsi – ta on seal töötanud juba mitu kümnendit ja töötab loodetavasti veel kaua, nii et kindlam on öelda „Piret Kalda on Linnateatris näitleja”.

Toreda arusaadava näite on toonud Egle Pullerits ühes Vikerraadio „Keelesäutsus”: lause „Täpi on koer” tähendab seda, et Täpi on koer, lause „Täpi on koeraks” aga seda, et Täpi ei ole koer, vaid hoopis kass või jänes (või vöölane), kes täidab ajutiselt koera rolli.

Lauses „Täna on meie ajalooõpetajaks Mart” on saav kääne seevastu igati asjakohane, kui Mart on asendusõpetaja või hoopiski õpetajate päeva puhul õpetajarolli astunud õpilane. Selle näite varal on aga lihtne tõestada, et isegi ajutisuse korral on võimalik saada hakkama oma saavahimu talitsedes; tähendus ei muutu, ajutisus jääb, kui ütleme „Täna on meie ajalooõpetaja Mart”. Teine lugu oleks, kui lausest puuduks ajamäärus „täna” – sellisel juhul oleks saavas käändes laiend ajutisuse märkimiseks vajalik.

Kõige rohkem mõjutab saavahimu igasuguseid ametlikke tekste; paljud näivad alateadlikult tunnetavat, et saav kääne annab lausele rohkem kaalu, muudab öeldu-kirjutatu ofitsiaalsemaks ja relevantsemaks – sarnaselt võõrsõnadega. Tegelikult see muidugi nii ei ole, efekt on sootuks vastupidine – sarnaselt võõrsõnadega.

Muide, Henn Saari juhtis eestlaste saavahimule tähelepanu juba ühes 1970. aasta „Keelehäälingu” saates. Tema nimetas seda keelelist moepahet iksitamiseks. Iks on üle kallaste ja tuleb õigesse sängi tagasi suunata, kirjutas ta, andes meile selle tarvis ühe lihtsa iksiravireegli: kus vähegi kannatab ilma iksita, seal peabki ütlema ilma iksita.

Valimised lähenevad, loosungid on moes, seega: vähem saavahimu, vähem iksitamist, eestlased!