Eestis ei kuulu haridusajaloo teaduslik uurimine ehk kõige populaarsemate valdkondade hulka. Kuid on huvitav teada, et maailmas tegutseb suur ja tugev institutsioon, mis koondab enda alla hariduse ajaloo uurijaid eri maadest. Selleks on rahvusvaheline hariduse ajaloo püsikonverents (The International Standing Conference for the History of Education, ISCHE), mida peetakse igal aastal eri paigas. Tänavu kogunesid haridusajaloo uurijad juba 37. korda ja sedapuhku 24.–28 juunil Istanbuli ülikoolis.

Mainitagu siinkohal, et selle ülikooli asutamisaastaks loetakse 1453, mil Ottomani sultan Mehmed II vallutas Konstantinoopoli (praeguse Istanbuli) ning asutas kohe seejärel medres’e, islamiusuliste noormeeste õppeasutuse, mida vaadeldakse praeguse ülikooli eelkäijana.

Haridusajaloolaste uurimistöö paremaks korraldamiseks on igale konverentsile valitud eelnevalt teatud fookuspunkt – kindel peateema ning sellega seonduvad 4–5 alateemat, mille käigus saavad uurijad esitleda oma uurimistulemusi. Tänavuse konverentsi eesmärgiks oli selgitada ajaloolises perspektiivis suhteid hariduse ja kultuuri vahel. Peatemaatikaks oligi valitud „Kultuur ja haridus” (Culture and Education), kuid ettekanded võisid suhestuda ka järgmiste alateemadega: Kultuuriline paradigma ja haridus; Keel ja haridus; Kultuuridevahelise interaktsiooni tegurid; Religioon ja haridus; Sümbolid, kangelased, lood ja müüdid ning Rituaalid ja rutiinid.

Konverentsil toimusid ettekannete paralleelsessioonid korraga ülikoolilinnaku neljas hoones, kus nelja päeva jooksul kanti ette üle kolmesaja (323) ettekande, mille üle jätkusid puhkepausidel elavad arutelud. Lisaks toimusid spetsiaalsed koosolekud ja ümarlauaarutelud, nt korralduskomitee, samuti ajakirja Historica paedagogica väljaandekomitee kohtumiskoosolekud noorte, teadlasteed alustavate uurijatega, et selgitada välja kitsaskohti.

Ajaloouurijaid oli kõigi kontinentide ülikoolidest Soomest Uus-Meremaani ja Tšiilist Taivanini. Tugevaid uurimiskeskusi tegutseb lisaks paljudele Euroopa maadele ka Austraalias, Brasiilias, Nigeerias, kust oli arvukalt esindajaid huvitavate ettekannetega. Esindatud olid ka Balti riigid, siinkirjutaja ainukesena Eestist (konverentsist osavõttu ise finantseerides) ettekandega „Music education literature as the cultural transfer agent in German-language polyethnic schools in Estonia 1860–1914” („Muusika õppekirjandus kui kultuuri ülekandumise tegur saksa õppekeelega polüetnilistes koolides Eestis aastatel 1860–1914”).

Konverentsil esitleti huvipakkuvaid eri maade kultuurilisi ja hariduslikke sissevaateid, väärtussüsteemide ja probleemide käsitlusi, mis võimaldasid välja astuda kitsast oma maa regionaalsest kontekstist ja laiendada intellektuaalset horisonti. Konverentsi atmosfäär oma teaduslikkuse ja mitmekülgsusega stimuleeris nii individuaalset akadeemilist arengut kui ka rahvusvahelist koostööd, pakkudes teadmiste vahetuseks viljakaid võimalusi. Siinkohal julgustan noori asjast huvitatuid uurijaid võtma osa järgnevatest ISCHE konverentsidest. Ajaloo uurimine on ammendamatu ja see võib esile tuua huvipakkuvaid lahendusi, vanu „uusi” väärtusi, erinevaid kasutusvõimalusi ja võimalikke didaktilisi kontseptsioone, mida on võimalik rakendada (nii formaalses kui ka informaalses kasvatuses) mõnel uuel viisil tänapäevalgi.

Konverentsi kultuuriline programmi käigus tutvuti Süleymani ehituskompleksiga (mošeed, raamatukogu jm) ja tehti väljasõit Euroopat ja Aasiat lahutaval Bosporuse väinal.

2013. aastal kogunesid haridusajaloolased Riias, eelmisel aastal aga Londonis, kus konverentsi peateemaks oli „Haridus, sõda ja rahu”, mis pidas silmas I maailmasõja alguse 100. aastapäeva. Järgmisel aastal kohtuvad pedagoogika ajaloo uurijad Chicagos, kus peateemaks on „Kasvatus ja keha”, seejärel Argentiinas, Buenos Aireses ning 40. juubelikonverentsil taas Euroopas, nimelt Berliinis.