Õpetajate päeval andis Gustav Adolfi gümnaasiumi õpetaja Agu Ojasoo oma kolleegidele lahtise matemaatikatunni.

Õpilasteks olid Agu Ojasoo kolleegid ja nende loogilise mõtlemise ta tõsiselt proovile panigi. Näiteks andis ülesande Jaagust, kes käis sõbral paadiga külas. Algul sõudis Jaak allavoolu sõbra juurde ja siis vastuvoolu tagasi. Aega kulus edasi-tagasi sõiduks 20 minutit. Siis aga suunati jõgi uude sängi ja Jaak sõudis vanas jõesängis sõbra juurde mööda seisvat vett – nagu järvel. Küsimus oli: „Kas Jaak käis mööda seisvat vett sõbra juures ära kiiremini kui 20 minutit, aeglasemalt või niisama kiiresti?” Kogu klassitäis õpetajaid andis vale vastuse, mille peale Agu Ojasoo rõõmsalt hõiskas: „Aitäh! Seda ma lootsingi, et enamik teist eksib!” Aga kohe ka lohutas oma kolleege, soovitades võtta juhtunut õpisündmusena. „Teile jääb ju igaveseks meelde, et kogu klass pani ülesandega mööda?” küsis ta. Paadisõidu ülesandele vastas õigesti ainult direktor Hendrik Agur, kuid seda mitte loogilise arutelu, vaid elulise kogemuse põhjal – ta on lennanud väikelennuki piloodina nii allatuult, vastutuult kui ka vaikse ilmaga ja teab, kui palju aega millalgi kulub.

Üks ülesanne oli jõhvikatest – ainete lõimimiseks. Ojasoo näitas kolleegidele punaste marjadega oksakest ja hakkas rääkima, et jõhvikad seisavad üle talve ilma suhkruta, keetmiseta, külmutamiseta, kuni üks õpetaja küsis, kas ta ei näita siiski piibelehemarju. „Tubli, et märkasite!” kiitis Ojasoo jälle rõõmsalt ja demonstreeris siis õigeid jõhvikaid. Ülesanne oli aga järgmine. Kui jõhvikad sügisel hoiule pandi, siis oli neid kümme kilo ja kuivainet oli marjades 1%. Kevadeks oli jõhvikates kuivainet 2%. Mitu kilo kaalusid needsamad jõhvikad kevadel? Ettevaatlikult pakuti kaheksat kilo. Selle vastuse eest ütles Ojasoo jälle rõõmust särades „Suur aitäh!”. Aga lisas kohe pehmendavalt, et kuulis seda ülesannet esmakordselt üliõpilasena ja pakkus siis ka ise täiesti ekslikult vastuseks kaheksat kilo.

Järgnesid ülesanded, kus tuli 23 kaamelit jagada õiglaselt kolme inimese vahel, jms. Kui õpetajad tahtsid hoopis geomeetriat lahendada, said nad niisuguse ülesande: „Ruudukujuline pööninguaken laskis liiga vähe valgust sisse. Puusepp saagis aknaava kaks korda suuremaks. Kui peremees küsis, kui kõrge uus aken on, vastas puusepp, et jäi niisama kõrgeks kui enne. Peremees küsis, kui lai uus aken sai. Puusepp vastas, et aken jäi niisama laiaks kui enne. Samas oli uus aken kaks korda suurem. Kuidas see võimalik on?”

GAG-i direktor Hendrik Agur, kes oli selles tunnis eest teise pingi õpilane, ütles pärast Ojasoo tundi, et kõik õpetajad võiksid kolleegidele tunde anda. Agu Ojasoo tund ei keskendunud küll otseselt ühelegi keerulisele teemale, kuid kolleegid nägid, millise sisemise põlemise ja mõnusa huumoriga ta töötab, ja said sellest kindlasti innustust.

Agu Ojasoo on liikunud oma mõtetes kaugemalegi. Ta on soovitanud NO99 teatril lavastada üks korralik matemaatikatund, kus õpilasteks oleks publik. Etenduse sisuks oleks õppekava mingi teema ja kes seda etenduse käigus selgeks ei saa, jääb pärast etendust järele õppima – enne saalist välja ei pääse. „Selline etendus mõjuks paljudele värskendavalt,” ütleb Agu Ojasoo muheldes.

Raivo Juurak