Üle-eelmises „Keele­kastes” kirjutasin sellest, et metafoorid ja muud kõnekujundid ei ole pelk poeetiline tilulilu, vaid ka loomulik ja vajalik osa meie argikeelest. Sama lugu on oksüümoronidega.

Esmapilgul kuidagi ebaloogilised ja absurdsed – kuidas sa ühendad ühendamatuid vastandeid, sobitad kokku omavahel sobimatuid asju –, on need ometi loomulikud ja vajalikudki, sest kirjeldavad maailma ja elu sageli tabavamalt kui muud keelelised vahendid.

Tihtilugu liidab ju ka elu ise vastandsuurusi kummastavateks paarideks, loob kentsakaid vastuokslikke liite niisama lihtsalt, nagu aevastaks või nuuskaks nina. Kes meist ei oleks tundnud pärast mõnd õnnetust kergendust või koguni rõõmu – hea, et hullemini ei läinud. Seda saab kirjeldada oksüümoroniga „õnnelik õnnetus”. Kes poleks ühes või teises suhtlusolukorras saanud kaaslase solvunud, karistava vaikimise osaliseks või sedasorti vaikimist ise rakendanud. Sellegi kohta on oksüümoron: „kõnekas vaikus”.

Harva on inimestel soovi ja võimalust viibida nii kõikehõlmavas üksilduses, et sellega kaasnev vaikus muutub ühel hetkel lausa musikaalseks või kõrvulukustavaks. Sellist erilist olukorda sobib kirjeldada oksüümoroniga „helisev vaikus” või „karjuv vaikus”. Aga küllap on paljud kogenud ühes enesehaletsuse või nostalgiaga esinevat veidrat heaolutunnet. Seegi on üks elu enese oksüümorone, tundmus, mille kohta võiks öelda „magus valu”.

Lohutust sündmusest leiab vahel kerge vaevaga midagi naljakat, piinlikult naermaajavat. Inetuses on tihti midagi ilusat ja paeluvat, mehes üht-teist naiselikku või naises mehelikku. Must Mander on õigupoolest üsna värvikirev, mõni puhkus õige väsitav ja mõni saladus päris avalik. Naljaga pooleks, sõnade mitmetähenduslikkusega mängides, võib oksüümoronina vaadelda ka täiskarsklast, sest mis õige karsklane see täis inimene ikka on.

Näete nüüd: me kohtame elu – looduse, kultuuri, inimloomuse – vastuoksuslikkust ja sellest keelde võrsunud oksüümorone igal sammul, nõnda et neid ei saa kuidagi pidada mingiteks absurdseteks konstruktideks. Oksüümoronid ei ole maailma tingimustele mittevastavad, vaid suhestuvad keeruka tegelikkusega vaata et paremini kui mõisted, mis püüavad ilmaelu ära kirjeldada lihtsalt, mustvalgelt, üksüheselt. Loogika puudumine contradictio in adiecto’s on sageli vaid pinnapealne, sisuldasa vastavad oksüümoronid ühtepuhku tõele.

Muide, Juhan Liiv on ühes oma luulekildudest ­oksüümoroniga kokku võtnud terve elu: „Elu ja ar­mas­tus! Kuidas teid surematuks teeb surevus!” Ja veel üks muide: sõna „oksüü­mo­ron” on ka ise oksüü­mo­ron, tähendades etümoloogiliselt teravmeelset, tabavat rumalust (kreeka oxy­mō­ron tuleb sõnade oxys ‘hapu, terav, tabav’ ja mōros ‘juhm, rumal’ kokkuliitmisest).

Vahel osutuvad oksüümoronideks ka asjad või nähtused, mida esimese hooga nendeks pidada ei oska: pealtnäha ei ole oksüümoron, aga kui küünega kraapima hakkad, siis tuleb välja, et on. Võtame kas või jõulurahu, millest peagi saabuvate jõulude eel ja ajal ikka hardalt räägitakse. Kas pole jõulurahugi üks moodsa elu oksüümoronidest? Kas need kaks mõistet – „jõulud” ja „rahu” – pole siis ühtesobimatud?

Sest vaadake, selmet olla jõulupühade ajal tõepoolest rahulikult, visata jalad üksi või kambakesi seinale ja lihtsalt iluleda, käitub enamik meist nagu poolearulised – närviliselt ringi tormates ja poodidest viimast võttes, justkui ei oleks tulekul mitte lunastaja, vaid hoopis antikristuse sünnipäev koos maailmalõpuga.

Jõuluhullus ongi juba jälle alanud. Suurfirmad, näiteks Coca-Cola, Sainsbury’s ja Starbucks, avaldavad järjepanu oma ikoonilisi jõulureklaame. Meie kaubamaja koduosakonda minnes tuleb esiteks läbida jõuluteemalise pudi-padi ja nippe-näppe kadalipp. Seega on ehk õige aeg meenutada: jõulurahu võiks olla vähem nagu oksüümoron ja rohkem nagu tõeline rahu; vähem tarbimis­ühiskonna kommertspidu ja rohkem vaikuse- ja puhkehetk Põhjala pimedal talvisel pööripäeval.