Tõeliselt kurb on OECD aruandest lugeda, et õpetajaks õppimisest on huvitatud vaid üks protsent 15-aastastest eestlastest.

Muud statistilised näitajad pole paremad. Haridusministeeriumi 2015. aasta aruande järgi on meie õpetajate hulgas alla 30-aastaseid vaid kümme protsenti. Õpetajakoolituse ja kasvatusteaduste õppesuunda astub praegu ligi kaks korda vähem noori kui viis aastat tagasi, kusjuures pärast lõpetamist ei asu nendestki ligi 40% õpetajana tööle. Tallinna ülikoolis hakkas eelmisel aastal matemaatikaõpetajaks õppima vaid kolm noort, olukord pole parem ka Tartu ülikoolis.

Statistikast jääb mulje, et varsti pole meil enam ühtki õpetajat kooli saata. Pilt on kurb. Samas olen n-ö väljaspool statistikat kohanud küllalt noori, keda õpetajakutse tõsiselt huvitab. Milles on siis probleem? Miks ei saa õpetajatööst huvitatud noored ülikoolidega kokku?

Minu arvamus on, et paljusid õpetajakutse tutvustamise võimalusi ei kasutata ära. Miks näiteks ei võiks saata ülikoolid kõigile tublidele abiturientidele kirja, mis algaks sõnadega: „Olete väga tubli õpilane ja seepärast ootame teid õpetajaks õppima.”

Ent mida arvavad õpetajaks õppimisest noored ise? Järgnevalt kolme noore mõtteid selle kohta.

Mulle tuli kooli külla endine õpilane Triinu Tõrs, kes ütles muuhulgas, et tahab saada klassiõpetajaks. Kikitasin kõrvu – kust tal selline soov tekkis? Selgus, et lastega tegeldes. Kui ta õppis Tartu erakooli kaheksandas klassis, aitas ta koos klassikaaslastega lasteaeda kolida ja nii jäi kogu klass mõnelgi korral ka laste und valvama. Teised tüdinesid, aga Triinu mitte ja nii hakati teda aeg-ajalt lasteaeda appi kutsuma. Talle meeldis jälgida laste arengut, nende loomingulisust, kujutlusvõime lendu. Sealt tal õpetajaks hakkamise mõte tekkiski.

Triinu loo moraal: laseme noored laste juurde. Anname neile võimaluse lastega suhelda, mängida, neid jälgida ja õpetada. Ärme purustame juba varakult noorte illusioone õpetajatööst, laseme neil õpetamist ise proovida ja seejärel otsustada.

Õpilane abiõpetajana

Eelmisel aastal juhendasin kolme eripedagoogika eriala praktikanti. Ühele neist, Marleen Umblejale oli õpetaja eriala üsna teadlik valik. Õpetajaks tahtis ta saada juba väikese tüdrukuna ning lõpuks astuski seda eriala ülikoolis õppima. Paraku on Marleenil vaid üks klassikaaslane, kes õpib samuti õpetajaks.

Marleen arvab nagu Triinugi, et õpilastele tuleb luua võimalusi õpetamist proovida. Näiteks temal on esimene õppeaasta ülikoolis, eriti aga praktika soovi õpetajaks saada ainult suurendanud. „Õpilase ettekujutus õpetajatööst on väga kitsas, sest ta näeb õpetajat õpilase pilguga. Pärast esimest õppeaastat ülikoolis, kui olen saanud tunde kõrvalt vaadata, võin aga öelda, et õpetaja olla on midagi palju enamat kui see, mida õpilane oma kooliajal klassis näeb,” märgib Marleen.

Marleeni loo moraal: väga oluline on õpilastele selgitada, et õpetaja näeb õpetamist hoopis teise pilguga kui õpilased. Seega tuleb õpilastele anda võimalus õppimise kõrval õpetaja olla – kas või õpetajate päeval õpetajat asendades. Ehk tasub õpilasi rohkem kasutada ka abiõpetajatena, assistentidena, anda neile olulisi ülesandeid, mis aitavad kogu klassi õppimises edasi.

Jaan Poska gümnaasiumi abiturient Helen Õunapuu tunnistab, et algklassides ta õpetajaameti peale mõtles, hiljem enam mitte. „Mul on kodus seitsmeaastane õde ja ma ei kujuta ettegi, kui selliseid oleks klassis kakskümmend – mul ei jätkuks kannatust,” selgitab Helen. Samas õpetada Helenile meeldib – kui õpilasi poleks nii palju. Palganumbri kohta arvab Helen, et see polegi nii hull.

Oma eakaaslastest teab ta kahte, kes õpetajaametile mõtlevad, ja leiab, et neid võiks rohkem olla. Heleni meelest võiks keegi tulla kooli ja rääkida, kuidas ülikoolis õpetajaks õppida saab. „Praegu paistab, et ülikoolid tihtipeale lihtsalt ootavad, kes neile omal algatusel õppima tulevad,” viskab Helen kivi ülikoolide kapsaaeda.

Heleni loo moraal: kui noored ei tule ülikooli, peab ülikool minema noorte juurde. Isiklikult arvan, et kasuks tuleksid ka pedagoogika või kasvatuse valikkursused gümnaasiumis (õpetajaks ehk suur osa ei saa, aga lastevanemateks küll). Proovida võiks ka pedagoogilise ajateenistusega noormeestele (kolm kuud väljaõpet ja siis abiõpetajaks). Nii saaks ehk rohkem mehigi õpetajaks.

Tutvustame Õpetajat

Ent mida arvavad eksperdid? „Kui õpilasi õpetab Õpetaja suure algustähega, siis tahavad tema õpilasedki õpetajaks saada,” ütleb Tartu ülikooli haridusteaduste instituudi programmijuht Mario Mäeots. Väga head õpetajad tuleb üles leida ja rambivalgusesse sättida. Neile tuleb anda sõna (ajalehes, raadios, televisioonis, kas või kinos), selgitab Mäeots.

HTM on kutsunud kokku töörühma, mille ülesanne on anda ülevaade õpetajate mainest. Selle töörühma liikmena arvab Mäeots, et õpetaja amet pole kaugeltki nii paindumatu ja igav, kui räägitakse. Õpetajad annavad huvitavaid tunde, nad viivad ellu põnevaid projekte, teevad koostööd teiste riikidega – kõigest sellest võiks massimeedia rääkida. Ka peaksid õpetajad ise hakkama oma töö helgemat poolt õpilastele tutvustama.

Ent kust võtta matemaatikaõpetajaid? Üks põhjus, miks just reaalainete õpetajatest on puudus, peitub ilmselt aine keerukuses, usub Mario Mäeots. Tema arvates aitaks näiteks matemaatikast paremini aru saada see, kui iga teema alguses teha eluliste näidetega selgeks, milleks seda vaja on. Rahaühikuid peame õppima, et poes hakkama saada, pindala arvutamist tuleb õppida, et osta õige kogus värvi või tapeeti oma toa seinale. Ei pea olema kinni õpikus, see on vaid abimaterjal. Läheme poodi ja uurime hindu, värvime ära klassi seina, ostnud enne õiges koguses värvi. Matemaatikat saab õpetada igas tunnis, alates muusikaõpetusest ja lõpetades kehalise kasvatuse tunniga. „Tuleb leida rohkem linke eri ainete vahel. Rohkem lõimingut,” arvab Mäeots.

Mäeotsa moraal: kui leiame üles Õpetajad suure õ-ga, räägime õpetajast head ja kiidame teda, siis oleme lahendanud suure osa probleemist. Siis ehk muutub õpetajaamet jälle popiks.

Kokkuvõtteks võib öelda, et õpetaja­ametist huvitatud noori leidub küll, kuid nendeni jõudmise süsteem tuleb leida nii koolil kui ka ülikoolil. Seega on ikkagi põhjendatud hirm, et tulevikus pole lastel koolis kedagi, kellele vastu joosta, keda kallistada, kellele kinkida omatehtud pilte, kaarte ja raamatuid, kellele rääkida oma muredest ja rõõmudest. Jääb vaid lootusrikkalt manitseda: „Armas noor, hakka palun õpetajaks!”

TUULI HIIESALU