• Riigikogus inimarengu aruannet „Haridus ühiskonna peeglis” tutvustanud Eneli Kindsiko alustas Setomaalt pärit looga, mis tema sõnul ütleb hariduse olemuse kohta rohkem kui pikk seletus.

Kui algkoolilastelt küsiti, mis teeb neid koolis õnnelikuks, vastas üks tüdruk rõõmsalt: „Mind teeb õnnelikuks matemaatika!” Täiskasvanud uurisid üllatunult, miks. „Sest ma saan sellest aru,” selgitas laps. Kindsiko sõnul on see vastus hariduse tuum: haridus on mõistmine – maailma ja iseenda mõistmine.

Aruande peatoimetaja ja Tartu Ülikooli kvalitatiivuuringute kaasprofessor Kindsiko selgitas, miks kannab inimarengu aruanne pealkirja „Haridus ühiskonna peeglis”. Esiteks tuleb tema sõnul loobuda kunstlikust vastandusest, nagu oleks haridus midagi ühiskonnast kõrgemat. Haridus ei ole ainult tööturu tarvis, kuid ta ei saa olla ka tööturust ja elulisest toimetulekust lahus. „Inimeseks kasvamine tähendab ühtaegu vaimset ja hingelist arengut ning suutlikkust tulla toime tänases, aga veel enam tuleviku maailmas,” märkis ta, viidates ka presidendi eessõnale: iga eluvaldkond „maksab lõivu või lõikab kasu” sellest, milline on meie elanikkonna hariduslik kapital.

Teiseks rõhutas Kindsiko aruande süsteemset lähenemist: haridus ei ole üksnes kooli ja lasteaia vastutus, vaid kujuneb kogu ühiskonna koosmõjus – tööelus, kogukondades ja peredes. Seetõttu kaasati aruande koostamisse väga erinevate valdkondade teadlasi ja praktikuid, alates haridusteadlastest ja psühholoogidest kuni majandusteadlaste ja kriminoloogideni ning õpetajatest kohtunikeni.

Edulugu, millesse on tekkinud praod

Kindsiko tunnistas, et Eesti haridus on vaieldamatult edulugu: PISA tulemused on olnud pikalt tipptasemel, alusharidus on paljudele riikidele eeskujuks ning teadus on kõrgel tasemel. Ka inimarengu indeksis on Eesti haridusnäitajad head.

Samas ütles ta, et eduloo sisse on tekkinud praod, mis pole enam juhuslikud. Tema sõnul on vanemate sissetulek üha selgemalt seotud laste haridustulemustega ning aastatel 2017–2021 on sissetulekute seos koolide keskmiste matemaatikatulemustega tugevnenud. Eriti teravalt joonistub see välja Tallinnas, kus seos on tema sõnul kaks korda tugevam kui mujal Eestis. „Tallinnas võib juhtuda, et vaid mõne kilomeetri raadiuses saavad lapsed eluks täiesti erineva stardipositsiooni,” nentis Kindsiko.

“Tallinnas võib juhtuda, et vaid mõne kilomeetri raadiuses saavad lapsed eluks täiesti erineva stardipositsiooni.

Ta juhtis tähelepanu, et hariduslikku ebavõrdsust kiputakse seletama ainult koduse taustaga, justkui lükates vastutuse enda õlgadelt maha. Ent teaduskirjandus näitab ka kooli ressursside mõju: kool võib ebavõrdsust süvendada või leevendada. Näiteks, kui koolis on süsteemselt puudu headest aineõpetajatest, ei ole õpikeskkond arendav, sõltumata laste kodusest taustast.

Õppimine sünnib sageli ka väljaspool klassiruumi

Kindsiko sõnul oleme harjunud arvama, et teadmised sünnivad peamiselt klassitoas, kuid teadus kinnitab sageli vastupidist: püsiva huvi sütitab tihti hoopis see, mis jääb koolimajast välja. Ta tõi esile mitteformaalsed õpikeskkonnad – muuseumid ja huviringid –, mis võivad äratada noortes püsiva huvi ka nende õppeainete vastu, mis koolis tunduvad igavad. Kindsiko rõhutas, et mitteformaalne haridus ei toeta üksnes akadeemilist edukust, vaid on seotud ka laiemate ühiskondlike eesmärkidega.

Hariduslõhe ei jookse tema sõnul vaid laste vahel. Täiskasvanute oskuste uuring PIAAC näitab, et eestimaalaste oskused on kõige kõrgemad nooremas eas, kuid pärast formaalhariduse lõppu hakkavad need järjepidevalt langema. Kui alla 30-aastased on rahvusvahelises tipus, siis 55 ja vanemate oskused jäävad OECD keskmisest maha. See viitab tema hinnangul vajadusele täienduskoolituse järele vanemas eagrupis. Ta lisas, et kuigi täiskasvanuhariduses osalemise määr on statistika järgi Euroopa Liidus kõrge, on kõige usinamad täiendkoolitujad kõrgharitud naised, samal ajal kui enam vajavad võimalusi vähemharitud vanemaealised ja mehed.

“Me kohtame hariduslõhe järelmeid hiljem politsei statistikas, lähisuhtevägivalla numbrites, kasvavates sotsiaal- ja tervishoiukuludes.

Kindsiko rõhutas, et varases eas tekkiv ebavõrdsus ja haridustahte kadumine liigub inimesega kaasa kogu elu. „Me kohtame hariduslõhe järelmeid hiljem politsei statistikas, lähisuhtevägivalla numbrites, kasvavates sotsiaal- ja tervishoiukuludes,” ütles ta, lisades, et hariduslõhe hind ei jää haridussüsteemi, vaid jõuab riigieelarvesse.

Haridus üksi ei kompenseeri tervise ja majanduse mahajäämust

Kindsiko selgitas inimarengu indeksi loogikat: see koondab kolm põhivaldkonda: pikk ja terve elu, teadmiste omandamine ning korralik elatustase. Kuigi Eesti haridusnäitajad on kõrged, ei kompenseeri need tema sõnul mahajäämust tervises ja majanduses. Tippriikide – näiteks Põhjamaade ja Šveitsi – edu põhjuseks nimetas ta terviklikku lähenemist, kus haridus-, tervise- ja sotsiaalpoliitika ei toimi eraldi „silodes”.

Eestit vaadates tõi ta esile sisemised arengulõhed: Harjumaal elab inimene tema sõnul kaks korda väiksema vaesusriskiga kui Ida-Virumaal ning elab ligi kümme aastat kauem tervena kui Kagu-Eestis. Rahvusvahelistest pingeridadest olulisemaks pidas ta seda, mis toimub Eesti sees – ja miks hariduse tugevus ei jõua piisavalt kiiresti tervisesse ja majandusse.

Teadmisi on palju, kuid rakendatakse neid vähe

Kindsiko sõnul pole Eesti probleem teadmiste puudus, vaid kasutamata potentsiaal. Viimase kümne aastaga on Eestis kirjutatud hariduse kohta tema hinnangul vähemalt 420 000 lehekülge analüüse ja uuringuid. „Meil lugemismaterjali on kaunis palju,” ütles ta, kuid küsis: kui palju sellest on jõudnud praktikasse ja tekitanud päriselt arengusuundi?

Näiteks tõi ta omavalitsuste haridusvõrgu analüüsid, mida tellitakse sageli eraldi, arvestamata, et lapsed ja noored liiguvad üha enam üle omavalitsuste piiride. Tulemuseks on tema sõnul kümned eraldiseisvad analüüsid, mis ei kirjelda enam tegelikku haridusruumi.

“Haridus vajab pikka perspektiivi ega tohiks kõikuda valimistsüklitega.

Kindsiko viitas teaduskirjandusele, mis selgitab, miks uuringuid ei rakendata. “Esiteks on tekkinud „rakendamise lõks”: uuritakse palju, kuid elluviimise eest vastutatakse vähe. Veel enam – jagatud vastutus võib praktikas muutuda „jagatud vastutamatuseks”. Teiseks vajab haridus pikka perspektiivi ega tohiks kõikuda valimistsüklitega. OECD ja Euroopa Komisjon on korduvalt rõhutanud poliitikatsüklitest sõltumatut järjepidevust ja stabiilseid kokkuleppeid.”

Kindsiko tõi paralleeli: meditsiinis ei jõua vaktsiin inimesteni enne, kui selle mõju ja ohutus on tõendatud; hariduses aga jääb tema sõnul paljude reformide pikaajaline mõju uurimata. „Meil on puudus mõjuanalüüsidest,” rõhutas ta.

E-riik jääb hariduses alarakendatuks

Eesti digiriigi tugevustele viidates ütles Kindsiko, et hariduses ei kasutata e-riigi potentsiaali piisavalt. Kuigi registrites on vajalikud andmed olemas, tuginetakse tema sõnul hariduslõhega seotud otsustes endiselt aeglastele ja subjektiivsetele küsitlustele. „Me tegeleme pigem probleemide avastamise kui varase märkamisega. Meil puudub andmetarkus,” ütles ta, hoiatades, et ettevaatlikkus ei tohiks muutuda „igaks juhuks keelamiseks”.

Ta nimetas valusaks järelduseks, et hariduse suurim puudujääk ei pruugi alati olla raha, vaid andmekorratus. Viidates Jaak Aaviksoo juhitud hariduskulude ülevaate raportile, tõi Kindsiko välja, et Eesti kulutab haridusele 6% SKT-st, kuid „me ei oska öelda, kuhu see raha tegelikult läheb”, sest andmekorraldus on puudulik.

Ta tõi eeskujuks riigid, kes on tema sõnul andmepõhiste tööriistade arendamisega juba edasi liikunud – Soome ning eriti Island, kus andmeid rakendatakse noorte heaolu toetamiseks ja varaseks märkamiseks.

Haridussüsteem vajab “tervislikku lahutamistehet”

Kõne lõpuosas sõnastas Kindsiko kõige üldisema järelduse: haridusest on saanud ootuste keskpunkt, kuhu koondatakse üha uusi ülesandeid. Tema sõnul teavad paljud, mida kool peaks veel tegema, kuid liiga harva küsitakse, mida kool ei peaks enam tegema. „Me oleme loonud süsteemi, mis teeb korraga kõike ja seepärast ei jaksa enam midagi hästi teha,” ütles ta. Haridussüsteem on tema hinnangul väsinud ja vajab pausi.

“Haridusest on saanud ootuste keskpunkt, kuhu koondatakse üha uusi ülesandeid.

Selle tagajärjena nimetas ta õpilaste vähest õpirõõmu, noorte kehva vaimset tervist ning õpetajate ja koolijuhtide kurnatust. PISA tulemusi kommenteerides märkis ta, et kuigi Eesti õpilased on matemaatikas kõrgel tasemel, näitavad vastused madalat kuuluvustunnet – küsimustes, kas koolis on sõpru ja kas tuntakse end aktsepteerituna. See viitab tema sõnul vähesele õpirõõmule ja ebatervislikule sotsiaalsele kliimale.

Kindsiko seostas teemat ka 2023. aasta inimarengu aruandega vaimsest tervisest, kus selgus, et Eesti noored on võrreldes naabritega sagedamini kurvad või masendunud ning see kasvab vanusega. Ta rõhutas, et õpikeskkonna tuum on suhted – kaasõpilaste ja õpetajatega – ning et koolidel ja huviharidusel on suur roll turvalise keskkonna loomisel ka siis, kui kodune taust on keeruline.

Lõpetuseks ütles Kindsiko, et teadmisi ja andmeid on rohkem kui kunagi varem ning e-riigi eelised on olemas, kuid samal ajal kui Eesti „mõtleb ja menetleb”, teised juba tegutsevad. Ta avaldas lootust, et inimarengu aruanne jõuab iga ministri ja riigikogu liikme lauale ning aitab astuda Eesti hariduses pika sammu. Haridus peaks tema sõnul olema koht, kus ärevas maailmas on inimesel aega mõtteid lõpuni mõelda.