Teadlikkus ATH-st loob eelduse mõistmiseks ning toetamiseks. Tuleb keskenduda konkreetsele õpilasele, sest häire avaldumisjooned, esinemismäär, sekkumistehnika I–III kooliastmeni on erinevad.

Õppija arengu toetamine koolikeskkonnas on meeskonnatöö. Enamasti vajab õpilane sel puhul toetamist õpiraskuste, käitumisraskuste ning sotsiaalse kohanematuse tõttu, et ennetada lisaprobleemide tekkimist.

Õpilase individuaalse arengu jälgimise kaardile tuleb kirja panna õpilase tugevad küljed ning arendamist vajavad küljed, soovitused õpikeskkonna tarvis, toetusmeetmed, nende efektiivsuse analüüs, edasised arenguplaanid. Koostada individuaalne õppekava ja vajadusel käitumise tugikava.

Hea suhe õpilasega võimaldab saada tagasisidet, kuulata tema lahendusi, luua pinnase abi vastuvõtmiseks. Kui kaasame õpilase analüüsi, pole ta ennast puudutavates otsustes kõrvaltvaataja rollis. Raamid ning kokkulepped toetavad õpilast.

Vanema usalduslik suhe kooliga on vajalik infovahetuse ning soovituste tarvis, kuidas toetada õpilast kodukeskkonnas.

Oluline on õppida toimetulekut koos klassiga (grupitöö, sotsiaalsed suhted). Klassis tuleb teha selgitustööd, et õpilased mõistaksid oma kaaslase käitumist. Tähelepanu ning keskendumisvõimet aitavad parandada harjutused, mis on võetud kokku ka vaikuseminutite programmi raames.

Soovitused lähtuvad alati konkreetsest õpilasest. Märksõnad võiksid olla: jõukohased (liiga keeruline tekitab kiusatuse käega lüüa, liiga lihtsa puhul kaob huvi), selged ja lihtsad töökorraldused, üks tööülesanne korraga, abivahendite kasutama õppimise oskus, korduste kasutamine, info valimise ja seoste loomise oskus, süvenemisvõime arendamine, sotsiaalsete reeglite mõistmise arendamise oskus, motiveerimine kiituse kaudu, probleemsituatsioonide teadlik ennetamine, tunniülesannete planeerimine seoses kiiresti tekkiva väsimusega, tähelepanu hoidmine (näiteks kohavalik klassis, õpilaua puhastamine liigsest), liikumis- ja puhkusepauside võimaldamine.