Viissada aastat tagasi valminud Albrecht Düreri vase­gravüüri „Melencolia I” peetakse senimaani kunstniku üheks kõige mõistatuslikumaks meistriteoseks. Tõepoolest, võttes kas või nimetuse – kuigi ÕS pakub „melanhoolia” eestikeelseks vasteks kurvameelsust, on selle puhul (kr melas ‘must’ + chole ‘sapp’; melancholia seega ‘must sapp’) tegu pigem tõsise depressiooni ja musta masendusega, mis toob pähe isegi suitsiidimõtted (vt ka „Melanhoolia ei lase lahti”, ÕpL 31.08.2012).

Dürer näib olevat piltlikustanud tol ajal aktuaalsed maailmalõpu meeleolud, saades ilmselt inspiratsiooni 1513. aastal käinud komeedist. Maailmalõppu kuulutavad ette tunnustähed. Kui aegade tunnustäht tuleb taevasse, piisab sellest teadja jaoks: protsess on käivitunud. Düreril esineb tunnustäht vikerkaare taustal komeedi kujul. Vikerkaar on jumala ja inimeste vahelise igavese lepingu tunnusmärk: jumal tegi lepingu veeuputuse üle elanud Noa ja tema poegade ning nende järglastega, „et enam ei hävitata kõike liha uputusveega ja veeuputus ei tule enam maad rikkuma” (1Ms 9). Kui vikerkaarde on lisandunud uus tunnustäht, peaks see tähendama, et jumala lepingut inimestega on täiendatud. Mis omakorda võib tähendada, et aegade alguses tehtud leping ei kehti enam. Kas leping on üles öeldud?

Vabamüürluse manifestatsioon

Kui varem tundus siinkirjutajale, et Düreri taotluseks oli jäädvustada templirüütlite märgimaailma, siis nüüd näikse pigem, et tegu on templiehitajate, s.o vabamüürlike arusaamadega. Mõned tähelepanekud. Düreri „Melencolia” (1514) paigutub ajaliselt täpselt templirüütlite kadumise ja vabamüürluse n-ö ametliku esiletõusu poole peale. Templiordu viimane suurmeister tõusis tuleriidale 1314; vabamüürlaste esimene Suurloož seati Inglismaal sisse aastal 1717. Praegus­aegsete vabamüürlaste eelkäijaiks peetaksegi nii katedraaliehitajate vennaskondi kui ka templirüütleid. Gooti katedraalide ehitamine katkes Euroopas ja templirüütlid kadusid ajaloo näitelavalt ühel ajal, kui algas nn väike jääaeg ja Euroopasse saabus suur nälg (1313). Alguse sai kristliku maailma taandareng, lõppes keskaegne laienemine, pooleliolevad katedraalid jäidki lõpuni ehitamata.

Templirüütlite kurbloolise lõpu ja vabamüürlaste n-ö ametliku esiletõusu vahele jääb nelisada aastat. Kuid templirüütellikud vs. vabamüürlikud aated polnud vahepeal kuhugi kadunud. Düreri melanhoolia annab tunnistust sellest, et traditsioon ei katkenud ega alanud uuesti, vaid lihtsalt jätkus. Ükski traditsioon ei teki tühjale kohale.

Dürer peaks olema seega pühendanud oma pildi mitte niivõrd templirüütlite mälestusele kui veel varjus viibivatele vabamüürlastele. Vabamüürlus taotleb inimese kõlbelist täiustumist ja vaimset vendlust. Vabamüürlase tee – see on enesetäiustamise tee (vt Tim Wallace-Murphy. Mõistatuslikud vabamüürlased. Tallinn 2007). Kuid mis vabamüürlus tegelikult on, seda teavad vaid pühendatud ja veel pühendatumad.

Mida on Düreri pildil näha? Kättesaadava info põhjal otsustades on kõik tähtsamad vabamüürlikud sümbolid ära toodud: vikerkaar ja sabatäht, redel, kaalud, liivakell, maagiline ruut vs. ruudustik, märgukell, sirkel, vinkel, lood, vasar, meisel, risttahukas, kiviraiumisvasar, (kustunud) valgusallikas, võtmekimp, neli naela, akaatsiapärg ingli peas. Akaatsia on elu puu – süütuse, surematuse, edasielamise sümbol pärast surma.

Ka püha geomeetriat on üksjagu, sh tetraeeder, kera ja ovaal. Risttahuka igast nurgast on tükk küljest ära lõigatud, nõnda et moodustub kaks vastastikku asetsevat kolmnurka ja neist omakorda heksagramm, tetraeedri külgedel tekivad viisnurgad, kokku kuus tükki. Töötlemata kivi tahumine on ülimalt sümboolne tegevus, seostub vaimu arendamisega, et mitte öelda – teadvuse peenhäälestusega.

Ingli põlvedel on suletud raamat – mis ei saa olla palju muud kui eluraamat. Eluraamat on kinni pandud. Sinna ei lisata enam ühtki nime. Eluraamatus on kohta üksnes õigetele. Eluraamat avatakse viimses kohtus: „Keda iganes ei leitud olevat eluraamatusse kirjutatud, see visati tulejärve” (Ilm 20:15). Kaalukausside kohta öeldakse piiblis, et „rahvad on otsekui tilk ämbris ja neid peetakse kübemeks kaalukaussidel” (Js 40:15) ja et kogu maailm on Jumala ees nagu „kübeke kaalukaussidel, otsekui kastetilk, mis hommikul maha langeb” (Trk 11:22). Liivakell jookseb tühjaks. Aeg hakkab otsa saama. Saatus teostub.

Ingel (kr angelos ‘saadik, sõnumitooja’) vahendab Jumala tahet. Ta on vajunud melanhoolsetesse mõtetesse. Saatus tabab Sõnumitoojat nagu iga teistki. Muuta ei anna midagi. Sõnumitooja teab asju, aga ei mõjuta protsesse. Aga vahest polegi ta üksnes sõnumitooja? Võimalik, et Düreri pildil leiab kajastust vihje looja naiselikule printsiibile? Ingli käes on universumi Suure Ehitusmeistri sirkel. Naisjumalikkuse võrdkuju?

Mis toimub? Müstilise templi rajamine oleks otsekui pooleli jäänud, meistri tööriistad on langenud. Siiski, seis pole ehk ometi veel päris lootusetu. Võimalik, et universumi Suure Ehitusmeistri töö on katkenud ajutiselt. Kaalukausid seisavad alles tasakaalus. Liivakell ei ole veel tühjaks jooksnud. Märgukella nöör pole pingule tõmmatud ja järelikult kell kohemaid ei kuku. Sirkel püsib kindlalt käes. Akaatsiapärg, taassünni võrdkuju, peaks viitama taassünnivõimalusele. Kas usk, lootus, armastus kehtib veel – ja ees seisab uuele ringile minek – uue maailma, uue Lunastaja ootus? Neli ristinaela on ootel …

Maagiline ruudustik

Maagiline ruut märgukella all tundub olevat kõige intrigeerivam detail Düreri pildil. Kunstnik on ilmselt väga tahtnud midagi järeltulevatele põlvedele teada anda. Kas maagilises arvude sümboolikas peaks peituma võimalus välja arvutada, millal n-ö kell kukub?

Maagilise ruudu igas reas, nii piki- kui ka põikiridades ja diagonaalides tuleb kokku üks ja sama summa: 34. Kvadraat koosneb ühtlasi viiest nelinurgast (keskel ja igas neljas nurgas), mille numbrid annavad kokku samuti 34. Sama lugu on kvadraadi keskmesse moodustuva võrdhaarse risti kummagi haara otsapunktide summaga (3 + 2 + 15 + 14; 5 + 9 + 8 + 12). Tähelepanelik vaataja leiab samuti, et ka maagilise ruudu otstes paiknevad numbrid moodustavad sama summa.

Siinpuhul oleks asjakohane tähendada, et kolm on taeva ja jumala (sh naiskolmainu) ning neli on maa number. Number seitse aga (3 + 4) seostub kõige muu kõrval (täiuslikkus, maa ja taeva kooskõla …) otseselt ka püha naiselikkusega: seitsmeaastaselt tulevad tütarlapsele pärishambad suhu, neljateistaastaselt (2 x 7) algab kuupuhastus, neljakümne üheksa aastaselt (7 x 7) lõpeb. Seitse on ilmutusraamatu põhinumber, vikerkaares on seitse värvi, taevaredelil on seitse pulka, mis ka Düreri pildil kajastust leidnud.

Maagiline ruut sisaldab arve ühest kuueteistkümneni. Kuusteist on tähtis sümbolarv, viitab maale ja maailmale (4 x 4). Maailmal on neli nurka, maal on neli ilmakaart. Aeg on nelja aastaaja ning hommiku, päeva, õhtu ja öö vahel ära jaotatud. Maagilises ruudus on kõik numbrid grupeeritud nelja kaupa: 1/2/3/4 & 13/14/15/16; 5/6/7/8 & 9/10/11/12, moodustades sümmeetrilised kujundid.

Kui ühte arvu (34) on 18 korda korratud, ju siis peab sel ka mingi eriline tähendus olema. Kui, siis millal hakkab toimuma? Tõlgendus esialgu vaba. Võimalused on avatud.

Mida öelda lõpetuseks? Numeroloogiat võib nimetada umbluuks või mismoodi tahes – kuid seda on läbi aegade vägagi tõsiselt võetud. Arvude sümboolika on mänginud inimkonna vaimuelus tähtsat rolli.