Üha enam Eesti lapsi pärineb peredest, kus vanemate emakeel on erinev. Eestikeelsetesse lasteaedadesse ja koolidesse suunduvad ilmselt ennekõike need, kelle ema või isa on eestlane – aga mitte ainult. Tean näiteid, kus mõlemad vanemad on vene monoglotid, aga lapse panevad nad eesti lasteaeda, et ta õpiks selgeks eesti keele ja sulanduks paremini siinsesse ühsikonda.

Olen suhtunud sellistesse vanematesse suure lugupidamisega, sest leidub ju riigikeelt kõneleva põlisrahvagi hulgas neid, kelle hinnangul tasub õppida üksnes suuri keeli – inglise, vene … Isegi saksa keelt peetakse globaalses kontekstis väikeseks. Mõni arvab, et tulevikku arvestades on kasulik hiina keel ära õppida. Elame-näeme, aga mul on hea meel, et Eestis elavad muukeelsed on motiveeritud väikest eesti keelt õppima. Tunnen, et see näitab, et mu emakeel on midagi väärt – et seda tasub osata olukorras, kus – olgem ausad – nii hiinlased, sakslased kui ka inimesed Põhja-Aafrikast ja Lähis-Idast räägivad meiega üha enam üksnes inglise keelt. Muuseas, mõneti kummaline, et seda lihvitud globaalkeelt veel üldse inglise keeleks kutsutakse.

Aga tagasi teema juurde, ja isiklikuks. Nüüd on kakskeelsuse teema ka minu vahetu reaalsus. Mul on pea neljakuune poeg, kelle ema on venelane – just nimelt „venelane”, ta ütleb seda otse välja. Elame kolmekesi koos ja meie kodune suhtluskeel on eesti keel. Laps mõistagi veel ei räägi, aga arvan, et kuuleb – kodus eesti keelt ja vanaema juures vene keelt. Kui teleri või arvuti lähedal on, siis ka inglise keelt, aga see on vist kaudne suhtlemine. Ootan huviga, mis keeles ütleb ta esimese sõna. Ja mis saab edasi.

Kakskeelsuse teooriaid on erinevaid, aga prevaleerib suhtumine, et parim võimalus on selline keeleõppe variant, kus kumbki vanem räägib lapsega oma emakeeles. See tähendab, et mina eesti ja ema vene keeles. Mul on selle üle hea meel, et saan anda oma lapsele võimaluse omandada kohe kaks keelt korraga – minul selline võimalus puudus, ja ütlen ausalt, vene keelega oli koolis ja on ka nüüd raskusi.

Aga stopp! Tean lapsepõlvest mitut poissi, kes pärinesid nn segaperedest ja rääkisid vigaselt mõlemat keelt, sattusid seetõttu eriklassi ega õppinudki korralikult rääkima. Muidugi, nendest said aru nii eestlased kui ka venelased, aga ühiskonnas peetakse oluliseks, et sa räägid ja kirjutad vigadeta.

Nagu öeldakse, mündil on kaks poolt. Võimalused ja ohud käivad käsikäes, aga kordaminekute nimel tasub pingutada.