Kõrgkoolide rahastamisest on saanud lõpuks kõneaine nii meedias kui riigikogus. Ent see ei tähenda, et õppejõududel ja teadlastel oleks tingimata põhjust kergendatult hingata.
Torkab nimelt silma, et sel teemal võtavad avalikult sõna ainult teadlaste ja harvemini ka üliõpilaste esindajad. See näitab, et laiema publiku seas akadeemial ilmselt tugevat tagalat ei ole. Nähtavasti ei taju tavakodanik, kuidas kõrgharidus ja teadus tema igapäevast heaolu mõjutab. Pealegi on teaduskorraldus võhikule raskesti arusaadav. Tundub igatahes, et teadlased võiksid pikkade ja keeruliste artiklite kirjutamise kõrval ka teemakohaseid koomikseid joonistada ja kolme minuti videoloenguid pidada. Siis ei peaks nad ehk enam panustama ainult osavale lobitööle, vaid võiksid loota ka valijaskonna mõne grupi sümpaatia võitmisele.
Teisalt ei anna rahuloluks põhjust riigikogus vastu võetud kõrgharidust toetava avalduse sisu. Lugedes tekib küsimus, miks kõrgharidust puudutavaid küsimusi ikka veel kultuurikomisjonis ja mitte majanduskomisjonis arutatakse. Kõrghariduse probleeme käsitletakse avalduses teaduse omadest lahus ning ülikoolide kriitilist tähtsust ühiskonnaelu mõtestamisel, sotsiaalse sidususe suurendamisel ja rahvuskultuuri arendamisel ei mainita, rääkimata nende rollist nn inimõitsengu saavutamisel. Selles erineb riigikogu käsitlus märgatavalt 2022. aastal arenguseire keskuse avaldatud kõrghariduse tuleviku raporti omast.
“Ühiskonna huvides on, et meie kõrgkoolid teeniksid hästi üldist hüve kõige mitmekesisemas mõttes ega peaks muretsema, kas neil selleks ka tulevikus piisavalt raha on.
Lisaks on kõrghariduse ja teaduse rahastamisega seotud küsimused vaja lahendada kiiresti, tehtud otsuste tagajärjed selguvad aga alles kauges tulevikus. Poliitilisteks prioriteetideks kipuvad seevastu saama mõjukaid huvigruppe juba praegu vahetult puudutavad küsimused. Niisiis tekivad paratamatult ka raskused raha leidmisel avalduses sõnastatud ambitsioonikate eesmärkide elluviimiseks.
Kui erakondadel ka selles siiski kokku leppida õnnestub, väärib meie poliitiline eliit tõsist tunnustust. Seni on ka kõrghariduse küsimusi siiski pigem erakondliku võitluse vankri ette rakendada püütud. Erandiks polnud kahjuks ka kõnealuse avalduse arutelu riigikogus.
Optimist ütleks selle peale muidugi, et klaas pole pooltühi, vaid hoopis pooltäis. Ja ka temal on õigus. Teiste Euroopa riikide kõrghariduse ja teaduse rahastamisega võrreldes pole Eestil tõesti suurt midagi häbeneda. Viimase tosina aasta jooksul on see pealegi muljetavaldavalt kasvanud, mida enamiku riikide kohta öelda ei saa. Lootust sisendab seegi, et ehkki huvi kõrghariduse ja teaduse küsimuste vastu pole erakonniti just võrdne, pälvis avaldus riigikogus üsna laia toetuse.
Ent ka kõige paadunum optimist peab tunnistama, et palju tõsist tööd on veel ees. Ühiskonna huvides on, et meie kõrgkoolid teeniksid hästi üldist hüve kõige mitmekesisemas mõttes ega peaks muretsema, kas neil selleks ka tulevikus piisavalt raha on. Praegune olukord jätab selles kindlasti veel soovida.
Lisa kommentaar