Riigikogu sõnastas kõrghariduspoliitika prioriteedid

• Kõrghariduse eesmärkides saavutasid erakonnad üksmeele. Teadlaste hinnangul on tegemist sammuga õiges suunas, kuid nad ootavad poliitikutelt enamat.

Viimastel kuudel leiab meediast rohkesti seisukohavõtte kõrghariduse ja teaduse rahastamise teemal. Teaduste akadeemia, rektorite nõukogud, ülikoolid ja teised avaldavad oma seisukohtade tutvustamiseks pöördumisi ning korraldavad avalikke üritusi. Põhjuseks juba ammune rahulolematus nii alarahastatuse kui rahajagamise põhimõtetega, ent ka käimasolev riigieelarve menetlemine ning ehk lähenevad valimisedki.

Ülikool teenib igaüht

Ent sõna võtavad pea eranditult akadeemilise maailma enda esindajad. Laiemas publikus ei ärata teadusrahastuse küsimused seevastu pea mingit vastukaja.

Ajaloolasest teaduste akadeemia asepresident Marek Tamm möönab, et teadlased on ehk ise vähe rääkinud sellest, milline on nende töö mõju igapäevaelule: „Ülikooli rahapuudus võib kõlada ühe asutuse murena teiste seas. Tegelikult sõltub ülikoolides tehtavast tööst see, kas meil on häid õpetajaid, arste ja insenere, kas ettevõtted suudavad pakkuda paremini tasustatud tööd ning kas riik oskab teha põhjendatud otsuseid.“ Samuti on vaja inimesi, kes tunnevad mujal maailmas loodud teadmisi ja oskavad hinnata nende rakendamisvõimalusi meie oludes.

Oluline pole aga mitte ainult raha hulk, vaid ka selle jagamise põhimõtted ja töökorraldus: „Kui uurimisrühma püsimine sõltub iga paari aasta järel uuest konkursist, võib riik kaotada aastakümnetega kujunenud teadmised ja oskused. Taotluste ja aruannete kirjutamiseks kulutatud aja arvelt jääb vähem aega uurimiseks, õpetamiseks ja ühiskonna nõustamiseks.“ Sellest omakorda kannatavad haridus, avalikud teenused ja arenguvõimalused, mida kodanik oma maksude eest riigilt vastu saab.

Erakonnaülesed eesmärgid

Tänavu on siiski hakatud rääkima ka ühest paljusid inimesi otseselt puudutavast probleemist. Nimelt jõuavad varsti kõrgkooli astumise ikka 2000. aastate lõpus sündinud suured aastakäigud. Neile õppimisvõimaluste loomiseks tuleks igal aastal luua vähemalt tuhat täiendavat õppekohta, kuni sisseastujate arv 2030. aasta paiku taas langema hakkab. Eelkõige loodetakse suurte aastakäikude noori meelitada õppima erialasid, kus praegu terav tööjõupuudus valitseb. Seni pole aga selge, kas lisaõppekohtade loomiseks kõrgkoolidele ka piisavalt raha eraldatakse.

“Avalduse praktilist mõju saame hinnata siis, kui riigieelarve on vastu võetud.

Lauri Läänemets

Kevadel esitasid 23 opositsioonisaadikut riigikogule avalduse eelnõu, kus kutsuti nii Eesti praegust kui tulevasi valitsusi seda probleemi lahendama. Ühtlasi sõnastasid nii esitajad kui hiljem eelnõu menetlemisel osalenud teisigi kõrgharidusega seotud eesmärke. Nii peaks noortest ka edaspidi kõrghariduse omandama vähemalt 45% ning rõhku tuleks panna doktoriõppe arendamisele ja doktorantide arvu kasvule. Eestikeelse kõrghariduse rahastamist tuleks suurendada, õppeprotsessi lõimida tehisaru ning edendada kõrgkoolide, ettevõtete ja avaliku sektori asutuste koostööd. Lisaks kutsutakse tagama kõrghariduse kättesaadavus piirkondlikes kolledžites ja õppekohtades ning täiustama õppetoetuste süsteemi, et muuta kõrghariduse omandamine majanduslikult kättesaadavamaks.

14. oktoobril kiideti avaldus riigikogus heaks 65 poolthäälega; vastuhääli ega erapooletuid ei olnud. Seega võib rääkida konsensuse saavutamisest erakondade vahel meie kõrghariduse põhilistes eesmärkides.

Teadlaste hinnangud

Riigikogu juures tegutseva mõttekoja, arenguseire keskuse uuringute juht Uku Varblane koostas 2022. aastal kõrghariduse tuleviku raporti. Tema hinnangul on riigikogu avaldus suuresti kooskõlas keskuse tehtud analüüsidega. Eriti tõstab ta esile eesmärki hoida ja kasvatada kõrgharitute osakaalu tööjõus ning pakkuda õppimisvõimalusi kõrgkooliikka jõudvatele suurtele aastakäikudele.

Teisalt juhib Varblane tähelepanu asjaolule, et riigi kõrghariduskulud pole suutnud SKP kasvu ja palgakasvuga sammu pidada. Et üle poole kõrgkoolide tegevuskuludest moodustab personalikulu, tähendab raskusi õppejõududele konkurentsivõimelise palga maksmisel. „Avaldus kutsub küll rahastamist suurendama, kuid ei selgita, kust selleks raha tuleb,“ nendib Varblane.

Kuidas aga muuta rahastamist jätkusuutlikumaks? Arenguseire keskus on muu hulgas läbi arvutanud mitmesuguseid õppemaksu kehtestamise võimalusi. „Maailmapank on soovitanud jagada kõrghariduse kulud riigi ja õppija vahel. Arvutuste põhjal võiks riigi optimaalne panus olla kuni 80% ja õppija oma 20%. See tähendaks aga senise rahastamismudeli põhimõtteliselt muutmist,“ selgitab analüütik.

Kõrgelt hindab Varblane tähelepanu pööramist õppetoetustele, et elamiskulud ei saaks noortele kõrgkooli astumisel takistuseks. See on eriti tähtis tasuta kõrghariduse puhul: „Kui kõrgkooli jõuavad eelkõige jõukamate perede noored, aga kõrgharidust rahastatakse kõigi maksumaksjate rahast, siis piltlikult öeldes maksavad vaesed kinni rikaste hariduse.“

Teisedki meie usutletud teadlased olid avalduse vastuvõtmise üle rõõmsad, ent leidsid, et vaja on enamat. Marek Tamm kinnitab: „Avalduse lähtekoht, et majanduse konkurentsivõime, avalike teenuste kvaliteet ja riigi kestlikkus sõltuvad kõrgharidusest, on õige. Kõrgharidus loob ühiskonnale tulu, kuigi osa sellest ilmneb pika aja jooksul ning pole vahetult rahas mõõdetav.“

Problemaatiline on tema hinnangul kõrghariduse ja teaduse rahastamise küsimuste lahutamine: „Ülikoolis õpetatakse teadmiste loomise ja kriitilise hindamise oskust ning teadustöö hoiab õpet elavana. Ka rakenduskõrgkoolides on oluline erialase arendustöö ja ajakohase õppe seos.“

Eelkõige on Tamme sõnul vaja, et järgneksid pikaajalised kokkulepped rahastamise mahu ja selle suurendamise, samuti akadeemilise järelkasvu tagamise ning üliõpilaste toimetuleku kohta. Ennekõike on kõrgkoolidel vaja kindlust, et nende käekäik ei sõltu iga uue valitsuse eelistustest.

Tartu ülikooli ajakirjandusuuringute kaasprofessor Marju Himma leiab samuti, et avaldus on kiiduväärt, sest lisaõppekohti on vaja ja need tuleks tõepoolest luua lisaväärtust andvates valdkondades. Ent tema sõnul pole selge, millised on avalduses mainitud „arenguhüppe võtmevaldkonnad“: „Kui see läheb samasse narratiivi, et Eestil on vaja rohkem insenere või tervishoiutöötajaid, siis ma ei ole kindel, et see eelnõu oma eesmärki täidab.“ Noored ei hakka pelgalt selle pärast inseneriks või õpetajaks õppima, et riigil neid vaja on ja ta selleks täiendavaid õppekohti avab. Ning kui näiteks lisaraha eest väljakoolitatud tervishoiutöötajad lähevad ära välismaale ja erasektorisse, jääb riigil neist kasu saamata.

Teiseks on Himma veidi skeptiline doktoriõppe edendamist puudutavate lubaduste suhtes. Eestist on nimelt raske leida häid doktorikandidaate, välismaalt tulijad aga lahkuvad pärast kraadi saamist ega panusta seega oma teadustööga meie ühiskonda. „Eestikeelset doktoranti peaks meelitama lisatasu või eraldi profiiliga õppekohtade loomisega,“ leiab ta.

Poliitikute selgitused

Avaldus ei hõlma niisiis kaugeltki kõiki kõrghariduse põletavaid probleeme. Lisaks torkab tekstis silma rõhuasetus majandusele. Iseloomulik, et kõrgharidust nimetatakse mootoriks, mis peab Eestil võimaldama sooritada „arenguhüppe“, et jõuaksime „maailma heaolu tippliigasse, tehes oluliselt suurema lisaväärtusega tööd“. Kõrghariduse ühiskondlikku ja kultuurilist tähtsust ei mainita üldse ning ka riigikogu arutelus oli see vaid väga põgusalt jutuks.

Üks algatajaist, sotsiaaldemokraatliku erakonna esimees Lauri Läänemets selgitab Õpetajate Lehele: „Avaldus on mõeldud toetamaks poliitilisi protsesse, mis puudutasid valitsuse ja ülikoolide halduslepingute sõlmimist ning noorte suuremate põlvkondade kõrghariduse rahastamist. Me ei ole pretendeerinud rohkemale.“

Kevadel, kui avaldus algatati, olid valitsuse ja kõrgkoolide rahastusläbirääkimised tema sõnul ummikus. Algatajate eesmärk olnud „motiveeriv mõju“ valitsusele riigieelarve koostamisel. „Avaldus on pigem kirjutatud keeles, kuidas keskmine reformierakonna parlamendisaadik mõtleb. Teadlikult ei ole selles midagi sellist, mis nende tähelepanu võiks hajutada ja mujale viia,“ väidab Läänemets.

“Kõrghariduse arengut ei saa kavandada vaid järgmise aasta riigieelarve piires.

Liina Kersna

Ta rõhutab, et valitsus on kõrgkoolidega saavutatud kokkulepet räigelt murdnud, sest riigieelarve eelnõus ette nähtud lisarahastus on lubatust palju väiksem. Samuti pole riigi nelja-aastases eelarvestrateegias lisaõppekohtade edasist rahastamist ette nähtud. Sarnaseid etteheiteid tegi Läänemets muide ka riigikogu arutelul, viidates muu hulgas rektorite nõukogu kodulehel avaldatud seisukohavõtule. „Avalduse praktilist mõju saame hinnata enne jõulupühi, kui riigieelarve on vastu võetud,“ kinnitab opositsioonipoliitik kokkuvõtteks.

Ka kultuurikomisjoni reformierakondlasest esimees Liina Kersna tõstab avaldusest esile täiendavate õppekohtade loomise toetamist suurte aastakäikude noortele. Tema sõnul on tegemist kordumatu võimalusega kõrgharitud tippspetsialistide puuduse leevendamiseks. Kersna väljendab ka rahulolu, et riigikogul õnnestus kõrghariduse strateegilise tähtsuse küsimuses leida laiem poliitiline üksmeel. Ta rõhutab: „Kõrghariduse arengut ei saa kavandada vaid järgmise aasta riigieelarve piires. Vajame märksa pikemat vaadet ja sellest lähtuvaid rahastamisotsuseid.“ Olevat lootust, et avaldusele järgnevad ka rahastamist puudutavad kokkulepped. Üks samm selles suunas on kõrghariduse rahastamise arutelu riiklikult tähtsa küsimusena, mis on riigikogu suures saalis kavas novembri lõpul.

Kersna kinnitab ka, et tema ei mõtle ükspäinis kõrghariduse majanduslikule tähtsusele: „Näiteks rektorite nõukogu tellitud analüüsi kohaselt toob iga kõrgharidusse investeeritud euro ühiskonnale tagasi seitse eurot ja sellesse ei ole arvestatud vaid suurem majanduslik lisandväärtus, vaid ka kõrgharitud inimese tehtud targemad valikud elus.“ Viimase hea näide on tema kinnitusel kõrgharidusega inimeste kõrgem eluiga. Lisaks on äärmiselt olulised meie ühiskonna, keele ja kultuuri uurimise ja arendamisega tegelevad erialad: „Seda ei saa kusagil mujal maailmas teha. See on meie ühine ülesanne.“ Kõige olulisem on Kersna meelest siiski kõrghariduse kaudu inimesele osaks saav võimalus vaimselt kasvada ja end sügavamalt teostada.

---

Euroopas keskmike seas

Eurostati 2024. aasta andmete põhjal jääb Eesti teaduse rahastamise osas märgatavalt maha Põhjamaadest, ent Ida-Euroopas oleme esimeste seas.

Eestis kulutati teadus- ja arendustegevusele (R&D) tunamullu 2% SKT-st, Euroopa Liidus keskmiselt 2,3%. Rootsis oli see näitaja 3,5%, Soomes 3,2%, Saksamaal 3,1%, ent Poolas 1,4 ja Lätis vaid 0,9%.

Võhiku pilgule näib aga lõunanaabritegi teaduselu kuidagimoodi toimivat. Kas ei võiks lätlased siis meilegi raha kokkuhoidmisel eeskujuks olla? Akadeemik Marek Tamm nii ei arva: „Seal on häid teadlasi ja tugevaid uurimisrühmi, kuid süsteemi üldine suutlikkus jääb Eesti ja Põhjamaade omale selgelt alla.“ Ta viitab Euroopa Komisjoni 2026. aasta innovatsiooniaruandele, mille järgi Eesti teadussüsteem oli atraktiivsuse poolest EL-is kümnendal, Läti oma aga 24. kohal: „See näitaja ei mõõda küll kogu teaduse väärtust, kuid ei toeta väidet, et väiksema panusega saavutatakse samaväärne tulemus.“ Ka ei veena Tamme väited, et oleme veel liiga vaesed, et teaduse heaks rohkem panustada. Vastupidi, jõukus tulebki suutlikkusest uusi teadmisi luua ja kasutada: „Kui ootame teadusesse ja haridusse investeerimisega seni, kuni oleme piisavalt rikkad, võimegi ootama jääda. Lisaraha vajadust tuleb hinnata selle järgi, millise probleemi see lahendab ja mis jääb ilma selleta saavutamata.“

Lisaks rõhutab Tamm, et sedalaadi andmete võrdlemisel tuleb arvesse võtta konteksti: „Ka sama protsent SKT-st tähendab erineva jõukusega riikides väga erinevaid võimalusi teadlaste palkamiseks ja aparatuuri soetamiseks.“ Ühtlasi tuleb märkida, et Eurostati poolt on arvesse võetud nii riiklikke kui erasektori kulutusi. 

Lähemalt vt SIIT.

Valitsuskulutused kolmanda taseme haridusele protsendina SKT-st (2025).

---

Ka teadus vajab muutusi

Kõrghariduse toetuseks tehtud avalduses mindi täielikult mööda sellega väga lähedalt seotud teaduskorralduse probleemidest. Siiski on ka viimased juba mõnda aega kõne all.

Eriti kurdavad teadlased rahastuse liigse projektipõhisuse, bürokraatia vohamise ning teadlaskarjääri ebakindluse üle. Nende arusaamu vajalikest reformidest väljendavad mullu detsembris avaldatud teaduste akadeemia kõrghariduse ja teaduse komisjoni soovitused: www.akadeemia.ee/teaduste-akadeemia-soovitab-muuta-korghariduse-ja-teaduse-rahastamist/.

Komisjoni esimehe, TA asepresidendi Marek Tamme sõnul on soovitused seotud haridus- ja teadusministeeriumi algatusega nn plokkrahastusele üleminekuks. Teisisõnu plaanitakse seni eraldi antud toetused koondada üheksainsaks tegevustoetuseks, mille kasutamisel on kõrgkoolil rohkem vabadust. „Meie komisjon hindas ministeeriumi esialgset kava kriitiliselt ja sõnastas tingimused, mida reformi juures arvestada,“ selgitab Tamm. „Üks keskne tähelepanek oli, et seniste püsirahastuse allikate liitmine ei vähenda iseenesest projektipõhisust ega taga töötajatele palgakindlust.“ Ühtlasi rõhutavad teadlased Tamme sõnul lisarahastuse vajadust: „Minu hinnangul ei ole mõistlik reformi jõustada, kui selle peamine tulemus on olemasoleva raha ümberjagamine ja täiendavad pinged.“

Praegust olukorda kommenteerides nendib Tamm, et pall on uuesti ministeeriumi käes: „Järgmine vajalik samm on täpsustatud mudel koos mõjuanalüüsi, rahalise katte ja realistliku üleminekuplaaniga. Komisjon saab pakkuda ekspertiisi ja tuua osapooled arutellu.“

Õiglane jagamine

Aga kui raha hakkavad jagama ülikoolid, siis kuidas tagada, et nad teeksid seda õiglaselt ja üldistele huvidele vastavalt? Ülikoolid on siiski küllaltki hierarhilised institutsioonid, ning pole sugugi enesestmõistetav, et näiteks vähem mõjukate allüksuste, noorteadlaste ja üliõpilaste huve küllaldaselt arvesse võetakse.

Marek Tamm möönab, et mure on põhjendatud. „Akadeemilistel kogudel, sh üliõpilaste esindajatel peab olema võimalus otsuseid sisuliselt mõjutada,“ rõhutab ta. Lisaks peavad raha jagamise põhimõtted olema ette teada ja otsused põhjendatud. Välja tuleb töötada ka reeglid nende vaidlustamiseks ja huvide konfliktide vältimiseks. Aga teisalt peab vältima olukorda, kus riigi bürokraatia asemel kujuneb nuhtluseks ülikooli enda oma.

“Teaduse lisaraha suunaksin püsirahastuse tugevdamisse.

Marek Tamm

Ressursside jagamisel valdkondade vahel ei tohiks igatahes lähtuda ainult tudengite arvust ja väljastpoolt teenitud rahast. „Riigile vajalikku õpet, teaduskogusid ja eesti keeles teadmiste loomist tuleb rahastada ka siis, kui need ei anna valemis suurt tulemust,“ kinnitab Tamm. Kokkuvõttes möönab ta: „Ülikool peab näitama, kuidas suurem otsustusvabadus parandab õpet ja teadust ning töötajate ja üliõpilaste võimalusi.“

Ühtlasi tuleb vältida teadusvaldkondade lahterdamist kasulikkuse alusel, sest ka näiteks rakendusuuringud vajavad tugevat hariduse ja alusuuringute vundamenti. „Konkreetsete ühiskondlike probleemide lahendamiseks võib suunata eraldi raha, kuid see peab lisanduma teadussüsteemi põhivõimekusele,“ rõhutab Tamm. Uue programmi loomisel tuleks aga alati küsida, kas sama eesmärki ei saaks saavutada olemasolevate inimeste ja koostöö parandamise varal.

Prioriteediks inimesed

Igatahes on selge, et ülikoolidel pole ka tulevikus raha ülearu. Seetõttu tuleb hoolega kaaluda, kuidas seda kulutada. Marek Tamme kinnitusel investeeriks tema ise eelkõige inimestesse ja eriti akadeemilisse järelkasvu: „Teadlaste ettevalmistus võtab aastaid ning nende lahkumise järel pole teadmisi lihtne taastada. Teaduse lisaraha suunaksin seega püsirahastuse tugevdamisse, et vajalikud akadeemilised ametikohad saaksid kindla rahalise aluse.“ Grandid aga peaksid olema mitte ülikooli põhitegevuse rahastamiseks, vaid selleks, et võimaldada täiendavat uurimistööd, katsetada uusi suundi ning pakkuda võimalusi noorteadlastele ja rahvusvaheliseks koostööks. „Konkurentsil on teaduses vajalik koht, ent see peab toimima koos stabiilse alusega,“ leiab akadeemik. 

Erilist tähelepanu vajavad Tamme meelest doktorikraadi omandamise järgsed karjäärivõimalused: „Noorel teadlasel peab olema võimalik kujundada oma uurimissuund ja taotleda rahastust, ilma et tema töövõimalused sõltuksid üksnes vanema kolleegi projektidest.“ Samuti tuleks toetada koostööd välismaal töötavate Eestiga seotud teadlastega ning luua neile võimalusi karjääri kodumaal jätkata. Sellele teemale on pühendatud ka TA kõrghariduse ja teaduse komisjoni 12. oktoobril tehtud uus avalik pöördumine, mis on leitav TA kodulehel.

Teaduse ja õppetöö pingeväljas

Ent teaduse kõrval peaks Tamme kinnitusel prioriteet olema õpetamise kvaliteedi ja üliõpilaste toimetuleku parandamine. Õppejõududel jagugu üliõpilaste juhendamiseks piisavalt aega ning toimetulekutoetused olgu piisavad, et õpingute kõrval ei peaks täiskoormusega tööl käima.

Marju Himma hinnangul ei tulene kõik õppetööga seotud kitsaskohad siiski otseselt rahanappusest: „Eesti kõrgharidus ei ole teiste riikidega võrreldes just alarahastatud, kuid süsteemis on tõsised kaod ning ebaefektiivsus, sest puudub selge eraldusjoon kõrghariduse ja teaduse vahel.“ Teadlasel ei jää teadustööks aega, sest ta taotleb raha, korraldab alltöövõttudeks hankeid ning tagatipuks õpetab veel tudengeid. Viimast ülesannet võiksid sageli täita pigem doktorandid, aga õppejõududeks sobivaid pole nende seas piisavalt. Muu hulgas seetõttu, et paljud ei oska korralikult eesti keelt. Tagajärjeks on akadeemiliste töötajate suur ülekoormus. „Kas see ei meenuta irooniliselt võttes münchhausenlikku iseenda juukseid pidi soost välja tõmbamist ehk akadeemilist ettevõtlust süsteemi ülalpidamiseks?“ küsib Himma.

Riigikogu kultuurikomisjoni esimees Liina Kersna aga leiab, et kõrghariduse ja teaduse rahastamine on praegu liialt lahus. Kui õppejõududel on tulusam keskenduda teadustööle, võib kannatada õppetöö. Lisaks on tudengitel õigustatud ootus saada teadmisi ja inspiratsiooni ülikoolis töötavatelt tuntud teadlastelt. „Teadustöö ja õpetamine ei peaks omavahel konkureerima, vaid teineteist toetama. Rahastamismudel peaks soodustama mõlema ülesande kvaliteetset täitmist,“ leiab poliitik.

Just seetõttu toetab temagi enda sõnul üleminekut plokkrahastusele: „Olen ka ise avalikult selle ettepaneku välja käinud. Aga tean, et mitmel ülikoolil on sellega seoses põhjendatud hirme ja kahtlusi. Nii olulise rahastamismudeli muutuse peab ülikoolidega rahulikult ja põhjalikult läbi arutama.“ Niisiis ei tohiks selle reformiga kiirustada.

Eeskuju välismaalt

Eelmainitud probleemide üle kurdavad õieti teistegi riikide õppejõud ja teadlased. Kulude kokkuhoidmine ning töökorralduse ebatõhusaks, lausa inimvaenulikuks muutumine on akadeemilises maailmas alatine kõneaine. Mitmes riigis, tänavu näiteks Austrias, Poolas ja viimati Argentinas, on protestivad teadlased ka rohkearvuliselt tänavatele tulnud.

“Praegune olukord meenutab akadeemilist ettevõtlust süsteemi ülalpidamiseks.

Marju Himma

Ometi leidub mõnel pool ka häid näiteid, mida usutletud teadlaste kinnitusel Eestiski katsetada tasub. „Õppida tasub riikidelt, kus ülikoolidel on mitmeaastane rahaline kindlus, uurimisrühmadel pikk tööperspektiiv ning tulemusi hinnatakse sisuliselt,“ leiab Tamm. Näiteks Soome puhul tõstab ta esile ministeeriumide ja kõrgkoolide nelja-aastasi kokkuleppeid, mis lubavad viimastel oma tegevust pikemalt ette planeerida. Halb on aga see, et Soomes sõltub rahastamine liiga palju diplomite arvust, õpingute läbimise tempost ja publikatsiooninäitajatest: „Kiire lõpetamine pole alati parima hariduse tunnus ning eri teadusalade töörütm ja avaldamistavad pole ühesugused.“

Taanist jälle väärib Tamme sõnul ülevõtmist sealne alusuuringute fond, mis annab teaduse tippkeskustele toetusi kuni kümneks aastaks: „Selline ajahorisont lubab tegelda keeruliste küsimustega, mille vastuseid pole võimalik paari aastaga ette näidata. Eestiski on pikaajalise rahastuse kogemus olemas; järjepideva töö võimalust vajab aga laiem teadlaskond.“

TÜ ajakirjandusuuringute kaasprofessor Marju Himma oli 2020–2022 järeldoktorantuuris Karlstadi ülikoolis Rootsis. See riik pole tema kinnitusel mitte ainult teaduse rahastamiselt Euroopas esirinnas, vaid väärib tähelepanu ka läbimõeldud töökorralduse poolest: „Tööaeg on konkreetselt määratletud tundide arv, mis sisustatakse väga täpse koormusarvestusega. Kui teadlasel on rohkem projekte, on ta vabastatud pöördvõrdelises mahus õppetööst ning vastupidi.“ Teisisõnu: see, kes teadusraha sisse tuua ei suuda, peab rohkem tudengitega tegelema. Sageli tuleb tal õpetada ka aineid, millega pole varem süvitsi tegelnud. Selleks tuleb kõigepealt ennast ise asjaga kurssi viia.

Teiseks on Rootsis levinud õppekohtade ja teadustöö rahastamine eraettevõtete poolt, mis annab neile päris märkimisväärset maksusoodustust. Sellestki tasub õppust võtta: „Meil nähakse „erarahana“ rohkem õppijate rahakotti, kuid võiks palju rohkem näha hoopis ettevõtteid, kes oma töötajate või tulevaste töötajate koolituse kinni maksaksid.“ Himma viitab OECD raportile „Education at a Glance” (2026), mille kohaselt on Eestis avaliku raha osakaal kõrghariduse rahastamisel (80%) praegu märksa suurem kui OECD riikides keskmiselt (68%).

Veel tõstab ta oma Rootsi-muljetest esile, et välismaalastelt nõutakse seal kahe aastaga kohaliku keele omandamist loengupidamist võimaldaval tasemel. Sellest sõltub muu hulgas töölepingu pikendamine. Ent ühtlasi tagatakse keeleõppeks väga head võimalused, muu hulgas isegi eraõpetajate näol: „See toimis väga hästi.“

Teisalt on Himma sõnul Rootsi ülikoolides töökohad nii kindlad, et võib kaduda motivatsioon pingutada ja ennast arendada: „Selles mõttes on Eesti ikka palju kiiremini arenev ja nõuab nii-öelda naha seljas toorena hoidmist kogu aeg. Selle võrra oleme ka konkurentsivõimelisemad välismaal.“