Christian Kelch, kes 1695. aastal avaldas vanima eesti trükitud laulu „Jörru, Jörru! Jooks ma tullen?”, tõlgendas Jörrut mitte Jüri, vaid naisenimena, sest talle tundus ilmvõimatu, et armastuslaulus saaks naine õhata mehe poole.

Ketlin Priilinn kirjutab 2015. aastal avaldatud lasteraamatu „Roosi ja Liisu seiklused” ühes peatükis sellest, kuidas 12-aastane Vladik asendab kasutatud riiete poes ajutiselt oma müüjast ema. Poodi tuleb vanem mees, kelle küsimused ja märkused kehutavad poissi lobisema. Leheküljel 62 räägib Vladik oma perest:

„(…) mina olen lastest kõige vanem. Mul on tegelikult veel ka vend Mattias, kes on kümneaastane, ja õde Selena, kes on kaheksane,” rääkis Vladik. „Aga Mattias on täna oma klassivenna juures ja Selena oma isa juures.”

„Oma isa?”

„Jah, meie peres on ainult Melissa ja Vanessa ühe isa lapsed,” teatas Vladik, toetudes küünarnukkidega hooletult müügilauale. „Minu isa elab Jõgeval, vahel olen ma tema juures ka. Mul on seal kaks väikest venda, Dima ja Miša … Aga Mattias oma isaga läbi ei käi, tema isa elab hoopis välismaal.”

„Ja väikeste õdede isa elab siis teiega?” Mees oli nüüd kastist leidnud nii särgi kui ka püksid ja suundus kassa juurde, otsides samal ajal taskust rahakotti.

„Ei ela,” kostis poiss rõõmsalt. „Ema ajas ta minema, kuna ta jõi … Ema ütleb, et meestega pole tal vedanud, aga lastega küll. Ja et ta saab väga hästi meie kõigiga üksi hakkama, polegi rohkem kedagi tarvis.”

„Su ema on siis üks tubli ja kange naine,” arvas mees.

See dialoog ei sobiks enamiku Euroopa maade lasteraamatutesse, kuna satuks lugejate mõttelaadi ja elus kogetuga nii suurde vastuollu, et seda ei peetaks päriselus kuidagimoodi võimalikuks. Eesti laps aga loeb ja mõistab, sest tema on vähem või rohkem sarnaste perede ja suhtumistega kokku puutunud.

Mida kaugemale ajas tagasi

Euroopast ja Aasiast pärit välismaalastele – neile, kelle kultuuris on patriarhaalsus pikema ajalooga kui meil – näivad meie hoiakud isadusse ja soorollide küsimusse nii mõnigi kord äraspidised. Või siis mõistavad nad neid lihtsalt vääriti. Ja mida kaugemale me ajas tagasi vaatame, seda enam. Christian Kelch, kes 1695. aastal avaldas vanima eesti trükitud laulu „Jörru, Jörru! Jooks ma tullen?”, tõlgendas Jörrut mitte Jüri, vaid naisenimena, sest talle tundus ilmvõimatu, et armastuslaulus saaks naine õhata mehe poole. Isegi parim 18. sajandi talurahva elu kirjeldaja August Wilhelm Hupel, kelle võime eestlaste hingelaadi aduda teeb teistele tolle aja haritlastele silmad ette, ei suuda vabaneda koloniaalsest ülalt alla pilgust isaduse küsimust käsitledes. 1791. aastal nimetab ta paksunahaliseks eesti abielumeest, kes ei tee suuremat numbrit sellest, kui ta naine laseb teisi mehi ligi. Teda hämmastavad ka mehed, kes abielluvad, teadmata, et nende naine on juba teisest mehest käima peale jäänud, ja mehed, kes abielluvad naisega, kellel on juba tüdrukuna kaks või kolm last saadud.

Vaadeldud allikad on perioodist, mis eelnes murrangulistele aegadele 19. sajandi keskpaigas ja teisel poolel. Kui talusid hakati päriseks ostma ja talu pärijaks sai vanim poeg, muutus isaduse küsimus paratamatult senisest hulga olulisemaks. Ka sotsiaalne kihistumine eestlaste endi seas, kapitalistlike suhete teke ja pideva näljaohu lakkamine kiirendasid ühiskondlikke muutusi, muude hulgas ka patriarhaalsuse suurenemist.

Just tollel, meestekesksuse süvenemise ajal, sai alguse ajaloolaste seas vaikimisi läbi kogu 20. sajandi valitsenud seisukoht, et eestlaste minevik on ajast aega olnud patriarhaalne. Kulus kõvasti aega, enne kui ajaloolased seda vaidlustama hakkasid. Värske pilguga lähenemise algataja Eestis Marika Mägi avaldas 2009. aastal ajakirjas Ariadne Lõng eesti perekonna ajaloo alase käsitluse, mida võib pidada seni ilmunutest olulisimaks.

Matrilineaarne, matrilokaalne

Oma põhjalikus artiklis esitab Mägi täiendusi ja lisandusi 2005. aastal rootsi ajaloolase Nils Blomkvisti raamatus „The Discovery of the Baltic. The Reception of a Catholic World-System in the European North (AD 1075–1225)” esitatud hüpoteesile matrilineaarsest ja matrilokaalsest ühiskonnakorraldusest Läänemere idakalda piirkondades. Matrilineaarne tähendab emajärgset – see on ühiskondlik korraldus, milles sugulust arvestatakse naisliini pidi. Matrilokaalne ühiskond aga on selline, milles mees kolib pärast abiellumist naise (pere) juurde elama.

Blomkvist, kes on tuttav Euroopa keskaja seadusandlusega, oli tõeliselt üllatunud, kui leidis kõigist muudest seadustest kõvasti erineva – nimelt liivi-latgali õiguse 13. sajandi algusest. See ilmselt tavaõigusel põhinev dokument pandi esmakordselt kirja liivlaste jaoks pärast nende 1212. aasta vastuhakku ja ristiusustamist. Suure tõenäosusega peab Henrik Liivimaa kroonikas silmas just sedasama seaduseteksti, kui ta räägib eestlastel alates aastast 1214 kehtima hakanud kirjapandud õigusest. Kahjuks pole eestlaste kohta kehtinud 1214. aasta tekst säilinud. Säilinud on – 16. saj tehtud ärakirjana – 1220-ndatel kirja pandud latgalitele kohandatud seadus, mis sisaldab kolme ainult matrilineaarse ja matrilokaalse ühiskonna kontekstis mõistetavat sätet. Toon siin ära kaks neist kolmest – klauslid 10 ja 11 – Marika Mägi tõlkes ühe Jürgen Beyeri lisandusega:

Kui mees võtab naise, läheb tema vara üle naisele. Kui ta (mees) tahab ta (naise) maha jätta, kaotab ta (mees) põllumaa ja kõik varad. Ja ta pojad ja tütred saavad need. Pärandus, mida poeg/pojad pole ära võtnud, läheb tütardele ja emale.

Lesknaine, niikaua kuni ta lesknaine on, omab pärandust koos tütardega. Kui ta uuesti abiellub, jagavad tütred päranduse emaga võrdselt.

Sakslaste saabumise järel asendus emajärgne ühiskonnakorraldus patrilineaarse ja patrilokaalsega. Sellest annab tunnistust 1267. aastal kirja pandud Kuramaa õiguse tekst, milles on eespool tutvustatud seadust mitmes osas täiendatud. Klauslis abiellumise kohta on nimelt kinnitatud, et mehe vara läheb üle naisele, aga see ei kehti põllumaade, karjamaade ja mesipuude kohta. Juba asjaolu, et seadus sätestas lahutamise, on kõnekas. Ühiskonnad, kus lahutused pole midagi haruldast, on soosuhetelt üldiselt egalitaarsemad kui need, milles lahutused nii tavalised ei ole. Seda, et muinasajal olid sugupooled suhteliselt võrdsed, tõendavad ka arheoloogilised andmed. Näiteks on eesti matustes terve hulk sooneutraalseid hauapanuseid, nagu ehted ja vöökaunistused. Meie naabritel baltlastel seevastu on sooneutraalseid esemeid mitu korda vähem, erinevalt läänemeresoomlastest olid seal meeste ehted täiesti teist tüüpi kui naiste ehted. Loomulikult oli ka meie esivanematel soospetsiifilisi esemeid, ent isegi neid pandi vahel kaasa teisest soost isiku matustel.

Vastus paljudele küsimustele

Matrilineaarse ühiskonnakorra eeldamine annab vastuse paljudele küsimustele, millele kultuuri- ja ajaloouurijad pole varem ammendavalt vastata osanud. Miks oli Eesti- ja Liivimaa 16.–17. sajandi nõiakohtuprotsesside ohvrite seas naisi ja mehi enam-vähem pooleks, samas kui Lääne-Euroopas oli tegemist valdavalt just naisohvritega? Miks on seksuaalteemalistes regilauludes sugulise vahekorra algatajaks sageli just naine, mitte mees? Miks on eesti pulmakombestikus pruudi isa täitnud vähem olulist rolli kui pruudi vend? Need ja veel palju teisigi uurijatel tekkinud probleeme leiab lahenduse, kui oletada, et matrilineaarse ühiskonnakorralduse jäänukid püsisid veel sajandeid pärast patrilineaarse ja -lokaalse ühiskondliku süsteemi sisseviimist pärast vallutust. Pärisorjuslik kord soodustas vanade suhtemustrite säilimist, seksuaalsfääris püsisid vanad kombed ja harjumused kauemgi kui väljaspoolsele vaatlejale nähtavamates valdkondades.

Tõenäoliselt aitab eespool esitatu selgitada ka järgmise, 1937. aastal Saaremaalt üles kirjutatud Eesti rahvaluule arhiivis säilitatava muistenditeksti tähendust. Kas see räägib rohkem mehe raskustest saada hakkama iseseisvalt tegutseda ihkava naisega või naise raskusest kohaneda üha süveneva meestekesksusega ühiskonnas, jääb lugeja otsustada.

Ühel mehel käind naine undiks, käind loomi murdemas ja liha toomas. Ükskord olnd tuba väga külm, miis ütelnud: „Tuba nii külm, lapsel ka külm toas olla.” Naine vastanud: „Mis sel lapsel viga, kes toas on! Aga mis need lapsed tegad, kes väljas toa taga ölgede sees!” Miis läind välja vaatma, leidnud ölgede seest undipojad. Miis vötnud käde ja löönd need vasta aida surnuks. Laupää öhta naine küttend sauna ää ja miis läind sauna. Olnd parati saunalaval vihtumas, kui unt saunaukse lahti lükkand ja tuld mehe kallale tulema, ambad alasti suus. Mees pole muud saand, kui aarand nurgast süte sossipuu kätte ja pistend undile kurku. Unt üpanud välja saunast. Pärast olnd naise köri lammu ulga aega. Naine läks miist trahvima, miks miis undipojad vastu aida surnuks löi, need olid naise teised lapsed.

ERA II 157, 398/9 (2) < Mustjala khk – Amanda Raadla < Aadu Väärt, s 1865 (1937)