Viimasel ajal on Õpetajate Lehe viimast külge täitnud lood Eesti nõiaprotsessidest (kirjanik Aarne Ruben) ja eesti kangetest naistest (folklorist Merili Metsvahi). Seepuhku on n-ö vahekokkuvõtvalt teemaks Saare vägevad nõianaised.

Eesti naisnõiandusel on sügav müütiline taust. Et Saare suured nõiad olid suuresti just naissoost, selle kohta on kohalikus mütoloogias viiteid küllalt. Iseloomustamaks saaremaist nõiaväge, sobib hästi Vanapagana laevasõidu lugu. Kui tahtnud teine kord küüntest tehtud laevaga, tinamast peal, Saaremaad pooleks sõita, hakates oma laevaga Karja poolt ‘purjutades’ tulema, suur vagu järel, ja oleks äärepealt juba Kõigusti lahte jõudnud, saanud keegi nõianaine (NB! mitte mingi nõiaeit) tema plaanist veel viimasel silmapilgul aru, tõmmanud sabad üle pea, s.o „votnud perse paljaks, vaotanud kolm korda maha ja öölnud: „Vaogu sinu laev, nii kui mu perse vaob!” Ise vaadan jalge vahelt läbi. Saanud naene kolmat korda vaotanud, langenud Vanapagana laev suure kolinaga maapõhja.” (Muistendid Vanapaganast. Tallinn, 1970; 439; 440F.)

See situatsioon, et paha peletamiseks tuleb talle paljast istumiseotsa näidata ja jalge vahelt selja taha vaadata, on raiutud Karja kirikus nii kivisse kui ka maalitud pühimasse paika altari kohale. Jalgade vahelt vaadates saab lisaks põrgulise maapõhja kukutamisele ka eksitaja ja tuulispasaks käija ära tunda ning pisuhänna kinni panna.

Päike taevast alla

Soome müütiliste laulude järgi peidavad Viro suured nõiad ja eelkõige nõiamoor Louhi päikese nimetule Saarele põrgumäkke. Louhi haaras päikese kinni või lihtviisil „Laulo päivän paistamasta / Vuorehen teräksisehen”; vrd „Viron noiat päivän peittiit, / Päivän peittiit, kuun sallaisiit” jmt. Louhi samastub Kuldnaise ning pöörase Viru eidega (Viron akka villi vaimo). Viro seostub ja samastub läänemeresoome müütilistes lauludes-loitsudes sagedasti Saaremaaga. Kui loitsudes virolainen öeldakse olevat suur nõid, kes peab eluaset nimetu Saare peal, pole ometi teada, kas ta nais- ehk meessoost on.

Mütoloogia valdkonda kuuluval päikese ja kuu peitmisel ehk taevast alla toomisel peaks olema seost päikesevarjutuste ettekuulutamisega. Iseäraliku tähenduse omandab see seik Saaremaa muinasobservatooriumi kontekstis. Henriku Liivimaa kroonikast on lugeda, et „Kui seesama vend [jutt pärastisest Eestimaa piiskopist Theodericist] saadeti Eestimaale, siis sai ta päikesevarjutuse tõttu, mis oli Ristija Johannese päeval [õieti jaanilaupäeval 1191], palju surmaohtu kannatada paganate läbi, kes ütlesid, ta söövat päikese ära.” Ju siis pidi kohapeal olema keegi asjatundja, kes tema sellest suurest surmaohust ära päästis. Ja kui ta juhtumisi (või mitte nii väga juhtumisi) oli Saaremaale sattunud, võis see kergesti olla kohalik nõianaine, s.o paganlik või muinaskristlik naispreester, kes kirikumehes oma n-ö aatekaaslase ära tundis.

Medeia, kuujumalanna preestritar

Taevakehade peatamise alal olnud kõva käsi argonautide juhi Iasoni armuke, nõid-preestritar Medeia. (Saaremaa muinasobservatooriumi temaatikat ja Medeia/Kirke võimalikku seotust Saaremaaga on siinkirjutaja käsitlenud raamatus „Templirüütlid Saaremaal”, 2016.) Sama vägevateks nõidadeks kui Medeiat peeti hüperborealasi, kes võinud kuu taevast alla tuua. Hüperborealased asunud kõige kaugemas põhjas. Kõikvõimsa kuujumalanna Hekate preestritarina pidi Medeia olema pühendatud kuu saladustesse või siis vähemalt kuuvarjutuste etteennustamisvõimalustesse. Kuu arvati omal ajal olevat palju vägevam kui päike: kuu suudab valgustada pimeda öö, päike aga paistab päeva ajal, kui on isegi valge. Teiseks: kuu varjutab sageli päikest, samal ajal kui päike ei varjuta kuud kunagi. Päikesevarjutust peeti kuu võiduks päikese üle.

Võimalik, et Viro suured nõiad eesotsas Louhiga sundisid päikese ja kuu taevast alla tulema samal moel jalge vahelt selja taha vaadates, mis leidnud jäädvustamist Karja kirikus Saaremaal. Igatahes, selle maagilise asendi jäädvustus ja katkestatud jalaga päikesesümbol triskele moodustavad kiriku lae all vääramatu paari. Kes teab, vahest kasutasid sama nippi ja samal eesmärgil ka hüperborealased koos võluväelise Medeiaga.

Kopenhaagenisse välja

Üks Saare nõianaistest jõudis Taani ajal, s.o juba uusajal ja ühtlasi nõiaprotsesside kõrgajal välja koguni Taani kuningliku ülemkohtu (Kongens Retterting) ette Kopenhaagenis. 1636. aastal kirjutas Taani kuninglik asehaldur Saaremaal Anders Bille kantslerile Taani, et „lihtrahvas on suuremalt jaolt veel paganad, kes ei tunne jumalasõna ega püha sakramenti, samuti leidub Saaremaal palju nõidasid”.

8. mail 1639 oli kuningliku ülemkohtu ette kutsutud kaks venda, kelle ema Reimersket süüdistati nõidumises. Vennad olid kirjutanud kuningas Christian IV-le kaebekirja asehalduri kohta, süüdistades teda oma ema põhjuseta vangishoidmises ja piinamises. Kahtlusaluse võis süüdi mõista ainult siis, kui ta ise oma süü üles tunnistas. Ilmselt oli tegu väga tugeva inimesega, kes suutis piinamisele vastu pidada. Kuna ta ei olnud end süüdi tunnistanud, vabastati ta edasisest ülekuulamisest, et teda uute tõendite esilekerkimisel saaks uuesti proovile panna. (Piia Pedakmäe. Nõiausust Taaniaegsel Saaremaal. „Saaremaa Muuseumi kaheaastaraamat 1997–1998”.)

Üksnes taevajumalanna käsu peale

Päike peatub üldiselt üksnes taevajumalanna käsu peale (Mesopotaamia). Aga see on ka kohaliku emajumala ja suurte nõidade võimuses. Louhi olnud raudnäpp – mis annab teatud eelise tulise päikesekera haaramiseks selle peitmisel. Vägevatel meesjumalatel käib päikesesse puutumine üle jõu. Vanade kreeklaste teades oli kõige kaugemast põhjast pärit Leto, Kuu tütar, ainuke, kes võis puudutada oma poja Apolloni tuliseid juukseid kui päikesekiiri.

Ka ühel Mikroneesia saarel Vaikses ookeanis olnud nõid, kes suutnud väärata päikest tema igapäevaselt teelt nii põhja, lõuna, ida kui ka lääne suunas ja sundida teda taevast maha tulema. Ka näiteks Permi Stefani legendi tegelase Raudse Aika, vägeva nõia tahtel kustunud päike ja kuu, päev muutunud ööks ja vastupidi.

Ka iiri druiidid suutnud päikese pimestada, ennustades seega siis ette päikesevarjutusi. Ega ei saanud Iirimaa ristija püha Patrickki druiididest kehvem olla – pealegi kui druiidide hulka kuulus ka naisi. Püha Patricku needmise tõttu näis taevas maha sadavat ja päike pimenevat. Iiri kristlike munkade jaoks muide ei kujutanud päikesevarjutuste väljaarvutamine mingit erilist kosmoseteadust. Et iiri mungad/nunnad jõudsid üsna ilmselt välja ka Saaremaale, pidi see teadmus kohapealgi kajastuma.

Nõnda et kui Põhjala nõiad tõid kuu ja päikese taevast alla, võib seda kergesti kuu- ja päikesevarjutuste etteennustamisega seostada. Eelnevast võib ka järeldada, et naispreestrid olid algselt varjutuste ettekuulutuses, s.o kohaliku muinasobservatooriumi võimaluste kasutamisel juhtpositsioonil. Vähemasti neil poolmüütilistel aegadel, kui kuu oli tähtsam kui päike, enne maaharimise esiletõusu. Viro suurte nõidade võimuses võis seega usutavasti olla päikese surm ja taassünd.