Täna 25 aastat tagasi otsustas USA taastada diplomaatilised suhted Balti riikidega. Liisk oli, võib öelda, langenud.
Iseseisva ja vaba Eesti aade elas okupatsiooniaastatel edasi kultuuris, kirjutab Rein Veidemann (Diplomaatia, 8/2016). Kes aga tagas kultuurilise iseolemise? Sellega ei saanud kindlasti hakkama üksi akadeemiline ja kultuurieliit. Eelkõige just põllumajanduse ning kohaliku toiduaine- ja kehakattetööstuse areng pluss keskkonna alleshoid pluss rahvustunne oli see baas, mis lõi võimaluse Eesti iseseisvuse taassünniks.
Mitte ajaloo subjektid ega objektid
Ajalugu ei tee siiski mitte rahvamassid ega vaimuhiiglased, ei ajaloo subjektid ega objektid – ajalugu teevad lõppkokkuvõttes ajaloolased. Üks näide. Asjatu on otsida näiteks raamatu „Eesti ajalugu. Kronoloogia” (2015; täiendatud ja parandatud trükk, koostanud seitse TÜ õppejõudu) nimeloendist Edgar Tõnuristi, samas kui Artur Vaderit ja Aleksei Müüriseppa on mainitud kumbagi koguni kolm korda (esimest nii EKP KK teiseks sekretäriks kui ka ENSV ÜN presiidiumi esimeheks saamise ning surma puhul; teist ENSV MN esimeheks ja ENSV ÜN presiidiumi esimeheks saamise ning samuti siitilmast lahkumisega seoses). Nii põhjapaneva tähtsusega sündmused Eesti ajaloo jaoks, et kahvatub isiku osa, kes seostub otseselt põllumajanduse jaluletõstmisega pärast sundkollektiviseerimist, looduskaitse seltsi (1966) ja Lahemaa rahvuspargi loomisega (1971), mõisakomplekside päästmisega, vastuseisuga venestusele …? Entsüklopeediline teave püüab jätta muljet, et ENSV MN esimehe I asetäitja Edgar Tõnurist oli Venemaa eestlane, kuigi ta opteerus Eestisse üheaastasena, tsaari kuldkümnesed lapsevoodi pulkade sees.
Lisaks Tõnuristile pole kronoloogias peetud vajalikuks välja tuua ühtegi põllumajandusjuhi ega kuulsa kolhoosiesimehe, isegi mitte Endel Liebergi nime. Rein Ruutsoo on aga sedastanud, et akadeemilise ja kultuurieliidi kõrval oli määrav roll Eesti püsimajäämises maaeliidil, viidates, „et sel ajal sõlmiti haritlaste ja agraareliidi salajane liit, rahvuslik vandenõu, millest pole ühtegi „apelli”, aga milleta poleks näiteks Balti kett saanud kunagi teoks” (ML, 20.04.2006). Kes veel mäletab, see teab, et nii oligi.
Asjatu on kronoloogiast otsida ka Jüri Krafti (isemajandus Eesti kergetööstuses mitu aastat enne IME-t, 01.01.1985), Peedu Ojamaad (märksõnad: Eesti Reklaamfilm, „Reklaamiklubi”, „Horoskoop”, lillefestivalid), Jaan Varest (ERKI kujunes tema rektoriks oleku ajal noorte kõrgkultuuri keskuseks kesklinnas)… Kõik omas ajas tuntud tegijad, väljapaistvad Eesti asja ajajad, ühiskondliku arvamuse mõjutajad, vastupanuvaimu turgutajad.
Looduskaitse, see on tulevikukaitse
Omal ajal armastati öelda, et muinsuskaitse – see on tulevikukaitse. Aga samaväärt oli/on seda looduskaitse. Tõnurist algatas juba aastal 1970, s.o kaugelt enne fosforiidisõda, ettevalmistustöö fosforiidi kaevandamise keelustamiseks Eestis. Fosforiit oli ka üks põhjusi Lahemaa rahvuspargi loomisega kiirustamiseks.
Akadeemik Anto Raukas on kirjutanud, et kuigi Edgar Tõnuristist kõneldakse kui ühest rahvuspargi asutajast, oli just tema selle A ja O: ilma Tõnuristita oleks N Liidu esimene rahvuspark küllap unistuseks jäänudki, sest sõna „natsionalnõi” oli siin selgeks takistuseks. On öeldud sedagi, et Tõnurist tegutses lausa looja ja lunastaja rollis: rahvusparki luues lunastas ta oma patud eesti rahva ees, kui nendeks nimetada võõra võimu teenimist: „Neil aastail oli sõna „rahvus” peaaegu et tabu. Meie, eestlased, võtsime rahvuspargi kohe omaks kui tulevikulootuse. See oli uue ärkamisaja tegelik eelaimus.”
Tõnurist üritas avada Eestimaad merele ja tulnukate laiamisele piiri panna, tegi seda suhteliselt edukalt. Võimaluse avanedes aga müüdi maha parimad paigad mere ääres (ei saa välistada, et sh venelastele), mis seni olid avalikus kasutuses olnud: Mustast Luigest sai must kast, Lillepaviljonist korrusmajade tagahoov; seda sõna aga, millega iseloomustada Merepiigaga toimunut, ei sobi soliidses lehes ära trükkida. Mere äärde igal pool enam ei pääse; igameheõigus enam ei kehti.
Piirivalvurid valveseisakus
50 aastat tagasi asutatud looduskaitse seltsi ja selle kokkutulekute, samuti kui Lahemaa jaanitulede osa eesti rahva vaimu tugevdamisel on kergem ala- kui ülehinnata. Üks meeldejäävamaid oli mälestuste kohaselt ELKS-i vabariiklik kokkutulek 1976. aastal Lahemaal: Edgar Tõnurist sõitis piiriäärses keelutsoonis autokolonni ees oma Tšaikaga, Altja-Vergi rannaäärsel teel tõkkepuud avatud ja piirivalvurid valveseisakus.
Rahva mällu on eriti jäänud jaaniõhtud Altja Kiigemäel 1972, ja Muuksi linnamäel 1973. Tuli loitis kõrge kalda peal kui järjepidevuse kandja Eesti ajast. Pärast sõda keelas piirivalve randades jaanituled, et väidetavalt mitte anda vaenlasele märku (vrd praegune muinastulede katkematu kett pimedas augustiöös). Altjas oli kiik just kunagisele kiigekohale püsti saadud. Kohal oli üle tuhande inimese. Kui Tõnurist oma vaiksel moel isamaalist luuletust ette luges, valitses Kiigemäel täielik vaikus ja inimestel olid pisarad silmis. Altjas samal aastal võrgukuuride taastamine otse mereranda oli rahvale suursündmus, sest seni oli mererand olnud NSVL-i okastraadiga piiratud piiritsoon (vt ka Sirp 13.06.2013).
KIRJANDUST
- Hindrek-Peeter Meri „Tagasivaateid veerevast vagunist”, Tartu, 2008
- Ester Shank „Peategelane. Siim Kallase rollid”, Tallinn, 2001
- „Edgar Tõnurist põllumajandusjuhina ja looduskaitsjana”, koostanud Oolav Tamberg, Tallinn, 2011
Maastikukultuur, mõisaarhitektuur
Seoses rahvuspargi rajamisega avanes võimalus lisaks Lahemaa taludele ja mõisatele inventeerida kogu Eesti säilinud mõisaarhitektuuri. 1976–1980 inventeeriti 1100 kõige paremini säilinud mõisasüdant, riikliku kaitse alla võeti 200 mõisakeskust. Ehitustegevust rahvuspargi mõisates juhtisid kogemustega restauraatorid. Nüüd on neid mõisakomplekse hea turismipärli tiitliga pärjata.
Ei lasknud ennast häirida
Tõnurist & Tartu üliõpilased. Siim Kallas kohtumisest ENSV MN esimehe I asetäitja Tõnuristiga 1969 TÜ majandussõprade klubis: „Me ründasime teda mitme strateegilise valiku pärast, mis oli meie arvates Eestis valesti tehtud. Tema vastas, et vastasel juhul juhtunuks hoopis hullem. Näiteks meie kritiseerisime põllumajanduse doteerimist ja küsisime, miks peab nii suur osa vabariigi eelarvest minema liha- ja piimahindade vahe katteks. Tema vastas: aga kui sinna ei läheks, arendataks sellega suurtööstust ja kaevandusi ning te saate ometi aru, mis see tähendaks, nüüd aga ehitame selle raha eest vähemalt maale kultuurimaju ja koole.”
Kes võis siis ette arvata, et neid kooli- ja kultuurimaju varsti enam kellelegi vaja ei lähe. See aga, millest üliõpilased pidanuks ise aru saama, puudutas venelaste sisserändu. Eelmisel aastal olid toimunud need kuulsad üliõpilaspäevad, mistõttu ülikooli ähvardas oht kinni minna; eelmisel aastal olid Vene tankid Tšehhoslovakkiassse läinud ja rahvasuus käis ringi anekdoot, et mõnele mehele pole autot vajagi: viina järele saab sõita traktoriga ja välismaale tankiga.
Punane telefon. Arhitekt Fredi Tomps esimesest rahvuspargi teemalisest vestlusest Tõnuristi juures: „Siis helises kõrvallaual punane telefon. Kõne ei tulnud sekretäri kaudu, vaid otseliinil ja kusagilt kaugelt. Ühepoolsest kõnest mõistsin, et jutt käis kartulist, täpsemalt kartulirongi kiirest saatmisest kusagile. Tõnurist selgitas helistajale visalt, et see ei ole kuidagi võimalik, sest Eestis on praegu 20 kraadi külma ja kartul on põllul kuhjades paksu õle- ja mullakihi all. Kuhja avamine aga tähendaks kartuli kohest külmumist, mis toimub juba miinus kahe kraadi juures. Pealegi on kuhjades seemnekartul, mille paneme mulda kevadel, kui ilmad soojad. Helistaja ei suutnud seda ilmselt mõista ja Tõnurist pidi oma öeldud sõnu uuesti kordama, millega liini teises otsas kuidagi rahule ei jäädud. Tõnurist tuli märgatavalt pahurana oma laua juurde tagasi.”
Luges juturaamatut. Riigikontrolör Hindrek-Peeter Meri on meenutanud, et NSVL ÜN plaani-eelarvekomisjoni aseesimehena pidi Edgar Tõnurist igal aastal mitu nädalat Moskvas Kremlis veetma. Need istungid olid igavad ja aastast aastasse ühesugused: paberilt vuristati maha arvuderohkeid tekste, esitati küsimusi ja vastati, protseduur kordus iga liiduvabariigi puhul. Suur piklik nõupidamiste ruum, laud keskel, mõlemal pool oma kolmkümmend tooli. Koosoleku juhatajast paremat ja vasakut kätt istusid asetäitjad, kes oleksid näiliselt ka midagi tegema pidanud. Üks neist, Edgar Tõnurist, ei lasknud ennast millestki häirida, vaid luges peaaegu pead tõstmata tundide kaupa juturaamatut.
Lisa kommentaar