Kaali kraatrijärv on rahvauskumustes püha järv ja põhjatu põrgujärv. Aasta tagasi lõppesid Kaali järve n-ö rekonstrueerimistööd. Mida niisuguse asja kohta öelda – püha järve, põrgujärve rekonstrueerimine?

Kui siinkirjutaja sattus tänavu suvel pooljuhuslikult Kaali järve äärde, oli tal raske uskuda oma silmi, et niisugune asi saab võimalik olla – kraatri põhjapoolsele sisenõlvale oli rajatud betoontrepp. Varem viis selle koha pealt vana tee Kaali muinaslinna või muistse kultuskeskuse külje alt alla järve äärde.

Igatahes on see nüüdseks trepi alla kadunud tee selgesti näha Tartu ülikooli ajalooprofessori F. Kruse skeemil, 1842 (vt illustratsioon). Teed on kultuurmaastikupildis üldiselt ühed kõige püsivamad komponendid – siiski seniks vaid, kuni pole sattunud projektitegeluste mõjusfääri.

Geoloogid nimetavad vandalismiks

Geoloogid-meteoriitikud on nimetanud Kaali peakraatris ette võetud rekonstrueerimistöid vandalismiks (TA meteoriitika komisjoni esimees, geoloogiadoktor Jüri Plado) ja „stalinlikuks ümberkujundamiseks rahvusvahelise tähtsusega looduskaitseobjektil” (akadeemik Anto Raukas, meteoriitika komisjoni endine esimees; vt Saarte Hääl 27.08.2015).

Kaali järve puhul on tegu üleeuroopalise tähtsuse ja tähendusega fenomeniga. Siin saavad kokku geoloogia, meteoriitika, astronoomia, ajalugu, sh kultuuriajalugu, arheoloogia, etnoloogia, rahvaluule, usundilugu, muinsuskaitse, looduskaitse … Kindlasti jäi mõni oluline aspekt veel nimetamata.

Kaali rekonstrueerimine iseloomustab suhtumist minevikupärandisse. Kust ja kuidas saab sedavõrd ebaadekvaatne idee üldse tekkida? Vene ajal ja vene seaduste varjus kuulus esivanemate pärand meil erilise austuse alla, nüüd see justkui enam hästi ei sobi. Looduslike pühapaikade ekspert Ahto Kaasik on kirjutanud, et enamik praegu kaitse all olevaid pühapaiku võeti kaitsta just nõukogude ajal; et taastatud Eesti Vabariigis on looduslike pühapaikade vahetu kaitse teinud märgatava taandarengu. Aga kahju.

Uued trepid ehitati Kaali meteoriidikraatri juurde RMK tellimusel üllal eesmärgil – kraatri paremaks säilitamiseks ja tutvustamiseks, kuivõrd „see ala on Saaremaa üks tähtsamaid turismiobjekte”. Tehti Euroopa regionaalarengu fondi rahaga, looduse mitmekesisuse säilitamise nimel. Süvendamaks loodustundmist ja keskkonnateadlikkust. Et turistid kalda äärde minnes taimi ei tallaks (kaks kaitsealust samblaliiki). Et külastajatel oleks hea ja turvaline objektil jalutada. Kraatrit külastavat umbes 70 000 inimest aastas.

Projekt vs. objekt

Objekt on objekt ja projekt on projekt, pole neil palju pistmist ei kohamälu ega kohavaimu ega kohamaagia ega vastutusega. Vajalikud kooskõlastused olid kõik kenasti olemas, ehitusprojekt sai väidetavalt keskkonnaameti ning muinsuskaitseameti heakskiidu. Ilmselt ei peetud tarvilikuks nõutada TA meteoriitika komisjoni kooskõlastust/heakskiitu. Asjal on lisaks looduskaitselisele aspektile ka mitu muud ja sugugi mitte vähem tähtsat nüanssi. Üks küsimus: kes kaitseb kultuurikeskkonda ja kooskõlastab vastavaid projekte? Teine küsimus: kas muinsuskaitseamet tagab vaid, et juriidiliselt oleks kõik korrektne?

See lugu lehes võib tunduda tagantjärele rusikatega vehkimisena – mis tehtud, see tehtud –, aga midagi on Kaalis kadunud jäädavalt. Uued betoontrepid koos raudpiiretega ei riku üksnes vaadet, vaid ka Kaali fenomeni olemust. Kas keskkonna säilitamise nimel on mängitud maha sellesama keskkonna tähendusrikkus? Kuidas eksponeerida nüüd Kaali järve kui Tacituse esitletud maaema Nerthuse järve? (Rooma ajaloolane Tacitus kirjeldab teoses „Germania“ maa ema (ld ‘terra mater’) kultuslikku pesemist ühel pühal saarel ühe saladusliku järve vees.)

Ei peaks unustatama, mida kirjutas arheoloog Vello Lõugas Kaali järve kohta: „Julgen väita,” kinnitas ta, et Tacituse mainitud germaanlaste püha saar on Saaremaa ja „„kõigi pilkude eest varjatud järv” on Kaali järv”.

Kui nii, siis võimalik, et just seda teed mööda, mis praeguseks betooni aheldatud, suunduti järve juurde viimaks läbi salahirmu sisendavaid rituaale. Kuidas kujutada nüüd veel vaimusilmas ette pühitsetud vankrit trepiastmeid pidi alla järve poole kolksumas? Kes hakkaks kogu seda lugu veel muinasjutulise tõe pähe võtma, kui püha ja puutumatu järve juurde viib vana ja auväärse kivise tee asemel korralik betoontrepp?

Püha teadmatus

Jüüti poolsaarel ja Holsteinis elanud hõimude, sh sakside ja anglite kohta ütleb Tacitus, et ühekaupa pole neil miskit märkimisväärset, välja arvatud see, et nad ühiselt austavad maaema Nerthust: „Maailmamere saarel on püha hiis ja selles pühitsetud vanker, mis on kaetud vaibaga – vaid preester tohib seda puudutada. Tema tajub jumalanna sisenemist pühasse kohta ning saadab rohkes aupaklikkuses tolle kahe lehma veetavat vankrit. Rõõmupäevad ja pidukohad on siis kõikjal, kuhu iganes ta peab vääriliseks saabuda ja kus külas viibida. Nad ei lähe sõtta, ei haara sõjariistu, luku taha on pandud kõik relvad, siis tuntakse ja armastatakse niivõrd rahu ja puhkeaega, kuni seesama preester viib surelikega suhtlemisest küllastunud jumalanna taas tagasi pühamusse. Seejärel pestakse vanker ja vaibad ja – kui tahad, siis usu – ka jumalus ise üksildases järves. Abiks on teenijad, kelle seesama järv kohe endasse neelab. Seetõttu valitseb salahirm ja püha teadmatus selle suhtes, mida vaid surmaminejad näevad” (tõlkinud Kristi Viiding).

Vello Lõugas, sedastades, et see germaanlaste püha saar on arvatud paiknevat kusagil Schles­wig-Holsteini ranniku lähedal Põhjameres või on tegu Sjaellandi saarega, millel asub Kopenhaagen, tõdeb, et hoolikad Saksa ja Skandinaavia arheoloogid on läbi kompinud iga ruutkilomeetri sellest Euroopa osast, kuid paraku on kõik otsingud jäänud tagajärjetuks, sest otsitud on valest kohast.

Tacitus kirjutab lisaks anglite-sakside maa emale ka aestide jumalate emast: aestid kannavad „usu märgina metsseakujutisi: see tagab paremini kui relvad või mis tahes muu kaitse jumalanna austaja ohutuse isegi keset vaenlasi”. Maa ema ja jumalate ema austamine asetub seega ühtsesse poolmüütilisse konteksti, mis omandab olulise tähenduse Maarjamaa nimeloos. Seega paigutub ka suhtumine maaema järve ühtsesse konteksti ‘jalahoobiga neitsi Maarja pihta’, mida harrastati tänavu sügisel Eesti rahva muuseumi avamisel.

Tacituse terra mater ja „Beo­wulfi” põrgujärve perenaine – muinasjutt muidugi, aga ilus muinasjutt. Ajalugu on üldse üks muinasjutt, ja iseäranis just turistidele ettemängimiseks mõeldud ajalugu. Eks vähemal või suuremal määral kuuluvad kõik meie turismiimed muinasjuttude valda. Muinasjutuline võimalus seostada Tacituse pühal saarel asuv üksildane järv Kaali järvega on seega elegantselt maha mängitud. Raskevõitu saab olema ka näha Kaali järves anglosaksi eepose „Beowulf” tegevuspaika (Grendeli ja tema ema põrgujärv). Sest mis saladuslikkust võib endas peita üks põrgujärv, mille veepiirini saab laskuda koguni kahte laia betoontreppi pidi, olgu küll, et turvaliselt ja keskkonda säästvalt?