Nn oleksite ajalugu ütleb, et kui Rootsi noorel kuningal Karl XII-l oleks õnnestunud 18. sajandi alguses keskenduda idaprovintside kaitsele, vältides oma armee hukku Poltava all 1709, võinuks Rootsi kuuluda praeguseni Euroopa suurvõimude hulka.

6. sajandil tekkis Kesk-Rootsi Mälari järve äärde svealaste riik keskusega Uppsalas. Riiki valitsesid Ynglingite soost konungid. Samal ajal asutasid Rootsi lõunaosas elavad goodid Götalandi. Umbes aastal 1000 liitis svealaste kuningas Olof Skötkonung siinsed väiksemad riigikesed Sveaga.

13. sajandi esimesel poolel omas svealaste kuningas Erik XI Eriksson kolme sammuva (leopardse) lõviga vappi. Kuninga õega abiellunud asevalitseja Birger Jarli vapi sinisel hõbedaste ärasrihmadega kilbil kujutati aga ühte kuldset lõvi. Rihmade vahel olid hõbedased roosidena needitud naelapead.

1250. aastal krooniti Birgeri poeg Valdemar Birgersson esimese Folkungite soost valitsejana svealaste kuningaks ja selle tähistamiseks ehiti Birger Jarli vapilõvi pea krooniga. Roosid asendati Taani kuningavapilt laenatud vesiliilia südamekujuliste lehtedega. Kilpi kolmest servast ümbritsevad kroonid tähistasid Upplandi kolme piirkonda. Kroonideta lõvivapp kinnistus 1275. aastal järgmiseks kuningaks valitud Valdemari venna Magnus I Ladulåsi ajal ainsaks svealaste kuninga tunnuseks. Kuna Valdemar kinkis Magnusele veel Gotlandi saare, siis lisas viimane oma titulatuuri götalaste kuninga tiitli ning sellest tulenevalt hakati endist Svea kuningate vappi nimetama Göta lõviks (Göta lejon).

1364. aastal Magnus II vastu mässu tõstnud aadel valis svealaste uueks kuningaks Mecklenburgi hertsogi Albrekti. Tema kuningapitsatil kujutati ainult kolme krooni. Sakslasest kuningas ei olnud aga rootslaste seas populaarne ning kui ta pärast kantsler Bo Jonsson Gripi surma püüdis endale Rootsi aadlit allutada, pöördusid viimased abipalvega Taani kuninganna Margarete poole. Taanlaste ja rootslaste ühendvägi purustas 1389. aastal Albrekti armee ning edasise saksa ohu ärahoidmiseks loodi 17. juunil 1397 Kalmari linnas Norra, Rootsi ja Taani unioon. Uniooni sümboliks sai võidetud Albrekti kolme krooniga vapp. Taani-Rootsi-Norra kuningaks kroonitud Pommeri Eriku (1396–1439) liitvapil esitati Rootsi ajaloolise sümbolina endiselt Göta lõvi.

Taani ülemvõimu vastu

Kalmari unioonis halvenes Rootsi majanduslik olukord, riigis tekkisid rahutused ning kõike seda süvendasid sagedased valitsejate vahetused. 1448. aastal götalaste ja svealaste kuningaks valitud Karl Knutsson Bonde kasutas esmakordselt oma kaksiktiitli tähistamiseks kuldse ristiga nelitatud kilpi selle veeranditel kujutatud lõvi ja kolme krooniga. Taani-Rootsi sõdade tulemusena Kalmari unioon taastati ning Christian I (1457–1464) liitvapil tähistasid Rootsi kuninga tiitlit ainult kolm krooni.

Rootsile iseseisvust soovinud aadlikud tõusid korduvalt Taani ülemvõimu vastu. Kui kuningas Christian II käskis 1520. aastal Stockholmis hukata 82 Sturede pooldajat, puhkes järgmisel aastal rahvaülestõus, mille juhiks saanud Gustav Vasa valiti ja krooniti 1523. aastal götalaste ja svealaste kuningaks. Gustav I kasutas valitseja tiitlivapina Karl Knuttssoni kuningavappi, mille keskele paigutati Vasade suguvõsavapiga südakilp: sinihõbepunaselt äraskaldpalgistatud kilbil kuldne viljavihk (rts k vase).

Uppsala viimase katoliku peapiiskopi Olaus Magnuse koostatud Põhjala kaardil (Carta Marina, 1539) on Östergötlandi kohale joonistatud lõviga vapp kirjaga GOTHIA. Kolme krooniga kilp kirjaga SVECIA asub Kesk-Rootsi kohal. Hiljem tunti Göta lõviga vappi vana vapina, kolme krooniga vappi nimetati uueks vapiks.

Rootsi iseseisvumisega ja Kalmari uniooni likvideerimisega olid Taani kuningate Frederik I ja Christian III vapilt kroonid eemaldatud. Seevastu Frederik II taastas need Kalmari uniooni meenutamiseks oma liittiitlivapil, majesteedivapil. Samal ajal Rootsit valitsenud kuningas Erik XIV käsitas seda Taani kuninga pretensioonina Rootsi troonile ja vastas Rootsi vapile Taani ja Norra lõvide lisamisega. Alanud vapitüli laienes 1563–1570 kestnud Taani-Rootsi Seitsmeaastaseks sõjaks. Sõja lõpetas Erik XIV kõrvaldamisega uueks kuningaks saanud eelmise kuninga vend Johan III. Ta loobus Taani ja Norra pretensioonivappidest. Gustav II Adolfi ajal läbi viidud halduskorralduse reformide tulemusena hakati senist kuninga tiitlivappi samastama riigivapiga (riksvapnet).

Kuninganna Kristiina ajal

Viimast korda ehtis Vasade vapp Rootsi kuningavappi kuninganna Kristiina ajal. 1654. aastal vahetati see Wittelsbachide mustal kilbil hõbedase lõviga. 1720–1751 kujutati kuningavapi südakilbil Hesseni hõbepunaselt kümneks jaotatud taustal sinist lõvi. 1751–1818 esitati Holstein-Gottorpi lõhustatud kilbi kuldsel väljal kahte punast palki, sinisel väljal kuldset risti. Sellest dünastiast pärit valgustatud kuningas Gustav III (1771–1792) kasutas uuendatud disainiga kuninga- ja riigivapina rokokoolikku ümmargust kolme krooniga sinist kilpi, mida raamis Seeravi ordeni kett. Pärast atentaati taastati endise vapi kasutamine.

1810. aastal valis Rootsi Riksdag valitseva ja lastetu Karl XIII troonipärijaks endise Napoleoni marssali Jean Baptiste Bernadotte’i. Viimane oli 1806. aastal Napoleonilt koos Ponte Corvo vürsti tiitliga saanud vapiks sinisel kilbil hõbedase silla kohal lendava impeeriumikotka. Rootsis täiendati seda Suure Vankri tähtkujuga.

Vandaalide kuningas

Kuna Rootsi osales Napoleoni-vastases koalitsioonis, siis kompenseeriti 1809. aastal Venemaale kaotatud Soome suurhertsogkond Taanilt ära võetud Norra liitmisega Rootsi personaaluniooni. 1818 krooniti kroonprints Karl sveade, norralaste, gootide ja vandaalide kuningaks Karl XIV Johaniks. Personaaluniooni vapiks sai kuldse harkristiga kolmeks jaotatud kilp, mille ülemisel väljal kujutati svealaste kolme krooni, heraldiliselt paremal väljal norralaste Olofi lõvi ja vasakul Göta lõvi. Ovaalsel lõhustatud südakilbil asusid kõrvuti Vasade ja Bernadotte’ide vapid. Vasade vapipildi taaskasutamist põhjendati sellega, et Jean Baptiste Bernadotte’i lapsendanud kuningas Karl XIII oli uhke oma Vasade päritolu üle. Kuningakrooniga ehitud kilpi hoidsid tagasivaatavad valvsust kehastavad lõvid. Kilbi all rippusid ordenid.

1844. aastal kinnitati Rootsi-Norra personaalunioonile uus lipp ja koos sellega uus majesteedivapp, mille aluseks võeti taas endine Karl Knutssoni kuningavapp. Kui vapikilbi paremal poolel esitati poolikut kolme krooni ja lõviga Rootsi vappi, siis kogu vasakut kilbivälja hõlmas Norra Olofi lõvi. Kahe krooniga ehitud kilpi hoidsid kuldsed lõvid. Rootsi-Norra kuningriigi väikese riigivapi lõhustatud sinipunasel kilbil esitati Rootsi tunnusena ainult kolme krooni ja Norra tunnusena Olofi lõvi.

1905. aastal eraldus Norra unioonist iseseisva kuningriigina. 15. mail 1908 kinnitas selleaegne Rootsi kuningas Gustav V personaalunioonieelse majesteedivapi. Kilpi jäi raamima Seeravi ordenikett. Riigivapp oli lihtne sinine kolme kuldse krooniga kilp.

1966. aastal kujundas Rootsi heraldik Karl-Erik Forsberg uued vapietalonid. Kui kuninga majesteedivapp ehk suur riigivapp (Stora riksvapnet) jäi samaks, siis väikeseks riigivapiks (Lilla riksvapnet) kinnitati Gustav III rokokoovapp.

1973. aastal asus troonile noor Karl XVI Gustav, kelle ajal viidi läbi demokraatlikud ja riiki nüüdisajastavad reformid. 1982. aastal kinnitati Rootsi uuendatud disainiga vapid. Kui kuninga majesteedivapp säilitas endise üldkuju, siis väikese riigivapi alusena taastati heraldiline kilp ning sellelt eemaldati Seeravi ordeni kett. Uueks suureks riigivapiks (Stora riksvapnet) on vapimantlita, kilbihoidjateta ning ordeniketita majesteedivapi kuldse ristiga neljaks jaotatud kilp.