Läinud aasta lõpus ilmus rahvusvaheliselt tuntud ja viljaka linnaajaloo uurija professor Raimo Pullati sulest põhjalik uurimus „Tallinlase asjademaailm valgustussajandil”. Ligi 400-leheküljeline teos väärib tähelepanu, kuna tuginedes eelkõige arhiiviallikatele, annab see väga mitmekülgse pildi tollaste linlaste elust. Uusi teadmisi leiab raamatust nii elanikkonna, linnaruumi, tervishoiu, elamute, kodude sisustuse, lugemisvara, tarbimise, rõivastuse, söömise ja joomise kui ka paljude muude eluoluliste aspektide kohta.

Teada on, et Põhjasõja-aegse Tallinna piiramise ajal puhkenud katkuepideemia elas 10 000 linlasest üle vaid umbes 2000, kellest pea pooled kuulusid lihtrahva hulka. Tegemist oli läbi linna ajaloo ühe traagilisema sündmusega. See ei tähendanud aga kauakestvat allakäiku. Kuna katku tõttu kaitsevõime kaotanud Tallinn ligi poolteist kuud pärast piiramise algust Peeter I-le üsna soodsatel tingimustel alistus, ei toimunud linna pommitamist ja rüüstamist ning seespool linnamüüre olid materiaalsed kaotused küllaltki tagasihoidlikud. Hoolimata riigivõimu vahetusest jäi Tallinn saksakeelseks ja -meelseks linnaks, kus kehtisid oma seadused ja tavad. Kuigi venekeelne elanikkond kasvas, jäi Tallinn Riia kõrval tsaaririigi üheks läänelikumaks linnaks, millel säilisid tihedad kaubandus- ja kultuurisidemed Euroopaga.

Otsekui võimalus ajas rännata

Sellest annavad tunnistust ka Raimo Pullati teoses põhjalikult uuritud 18. sajandi tallinlaste varaloendid, mida on kokku säilinud 500. Pärast surma on nendes üles kirjutatud nii naiste kui ka meeste, nii käsitööliste kui ka kaupmeeste, literaatide kui raehärrade maine vara. Seda on tehtud detailselt, lisaks kinnisvarale on loetud üles kõik muud kadunukesele kuulunud asjad. Kui palju oli tal münte, raamatuid, koduloomi, maale, muusikariistu, voodilinu, jalanõusid, taldrikuid ja tasse, sõiduvahendeid, jalutuskeppe, piipe ja kõike muud. Äärmiselt tänuväärne allikmaterjal võimaldab justkui ajas rännata. Lisaks loetlemisele on esemeid lühidalt kirjeldatud, antud teada, millisest materjalist üks või teine ese oli valmistatud, millist värvi olid kangad või rõivad, kes oli ühe või teise raamatu autor. Kõik see võimaldab analüüsida, mida tarbiti ning kuivõrd suured erinevused valitsesid ühiskonna eri kihtidest linlaste vahel. Samuti on võimalik vaadelda, kuivõrd ja mille poolest erines tallinlaste omand näiteks riialaste, danziglaste ja teiste Läänemere-äärsete või kaugemate linnade elanike varast, ja püüda mõista erinevuste põhjuseid.

Seda on raamatu autor ka väga oskuslikult teinud ning lugejale avaneb lummav vaade 18. sajandi Tallinnast. Lugedes kerkib silme ette pilt vanalinna kitsastest tänavatest, kus prügi ja sõnnikuga kaetud tänavatel jalutab kirju seltskond ja jooksevad ringi sead. Kuna enamikul majadel puudus kanalisatsioon, voolas rentslites reovesi ning pimedal ajal andsid nõrka valgust vaid küünlad tänavalaternates. Söögitegemiseks kasutati peamiselt Ülemiste kanalist tulevat vett, mida reostasid aga mitmed töökojad või kanalivees jalgu pesevad soldatid. Kõik see aitas kaasa haiguste levikule ning linlase eluiga võis jääda ootamatult lühikeseks. Probleemiks oli ka liigne alkoholitarbimine, millest annavad tunnistust teated üle 300 joomakohast linnas ning tubaka tarbimise populaarsus.

Linna sanitaarne olukord

Alles 18. sajandi teises pooles hakkas linna sanitaarne olukord paranema. Regulaarselt hakati puhastama tänavaid ja majade vahele tõmmatud köitele riputati paremat valgust andvad kanepiõlilaternad. Paranes ka arstiabi kättesaadavus ja kvaliteet ning avati uusi hospidale. Kuigi jätkuvalt loodeti tervenemisel eelkõige palvetele, hakati ka Tallinnas sajandi lõpul vaktsineerima laastavate rõugete vastu ning uuendusena võeti jõukamates kodudes kasutusele hambahari. Valgustussajandile iseloomulikult ilmusid esimesed eestikeelsed eneseabi- ja arstiraamatud, näiteks 1790. aastal trükiti Tallinnas „Ramma Josepi Hädda ja Abbi-Ramat ehk maggusad ja tullusad juttud ja öppetussed, kuida ma-rahwas woib röömsaste ellada, ausal wisil rikkaks sada, ja isse ennesele ja mu rahwale monnesugguses häddas ja wiletsusses abbi tehha”.

Kuigi linnapilt vaadeldaval sajandil väga oluliselt ei muutunud, tuleb nimetada Kadriorgu suurejoonelise lossiansambli ja Toompeale uue kubermanguvalitsuse lossi ehitamist ning eeslinnade kiiret laienemist. Väiksemad muutused toimusid ka all-linnas, kus keskaegsete elamute varem ladudena kasutatud ülemisi korruseid kohandati ümber eluruumideks. Mõnevõrra muutus ka sakraalne maastik. Kuigi Tallinn püsis luterlikuna, kasvas 18. sajandil õigeusu kirikute arv ühelt seitsmele, samas kui luteri kirikute arv vähenes kolme võrra. Kuna otsene sõjaoht oli kahanenud, püüdis linnavõim igati mööda hiilida koormavast linna kindlustamise kohustusest ning linnaelanikud panustasid omalt poolt sellega, et ehitasid poolsalaja linnamüüride külge majapidamishooneid ja vahel isegi elamuid.

Kuulsad kaupmehed

Pärast Põhjasõda puhkes kiiresti taas õitsele Tallinna kaubandus ja kasvas laevastik. Kuulsad kohalike kaupmeeste suguvõsad, nagu Clayhillsid, Duborgid, zur Mühlenid, Oomid jt, importisid Euroopast lisaks soolale ja veinile kõikvõimalikke koloniaalkaupu, šampanjat, austreid, kangaid, mööblit, muusikainstrumente, kunsti, relvi jpm. Suur osa sisseveetud kaupadest tarbiti kohapeal, mis annab aimu linna ülemkihtide kiirest taastumisest. Vahest üllatav on tõdeda, et lisaks aadlikele oli maarahvast pärisorje ka Tallinna kaupmeestel, näiteks kaupmees Thomas Hippiusel oli 1767. aastal neid koguni kaheksa: Tönnis naise ja kahe pojaga, Jahn naise ja pojaga ning tüdruk Kirsti. Samavõrd leidus Tallinnas aga ka jõukaid eestlasi. Näiteks eesti soost puusepa naise Lisa Michelsohni 1790. aastal kirja pandud riidevara oli hämmastavalt suur. Tal oli 9 jakki, 14 seelikut, 12 põlle, 14 mütsi ja 11 rätikut, mis demonstreeris väheste jõukamate eestlaste püüdu olla sakslastega võrdne.

18. sajandi tallinlaste jõukusest annab aimu ka nende kodude sisustus. Levinuks muutusid kahhelahjud ning seinu hakati lisaks krohvimisele katma käsitsi maalitud kangas- või pabertapeediga. Seintele riputati aina enam maale ja portreid, milliseid oli näiteks kunstilembesel raehärral Johann Christian Gebaueril kokku üle saja. Kasutusele tulid uued mööbliesemed, nagu sohvad, kanapeed ja kummutid, samuti kaunistasid tallinlaste kodusid peeglid, seina- ja kappkellad, lühtrid ja muu väärtuslik inventar.

Kartul, revolutsiooniline uuendus

Muutused toimusid ka linlaste toitumises, kus ühe revolutsioonilise uuendusena, mis lõpetas suured näljahädad, võeti kasutusele kartul. Samal ajal hakati linnades õlle asemel aina enam tarbima viina ning levisid naudinguained, nagu kohv, tee, kakao ja suhkur. Muutusid ka söögikombed, -nõud ja -riistad. Noa asemel hakati söömisel kasutama aina sagedamini kahvlit ning levisid laudlinad, kohvi- ja šokolaadikannud, suhkrutangid ja -puisturid. Arenes ka kokakunst ning juba 1781. aastal tõlgiti eesti keelde toiduretsepte sisaldav Christina Wargi „Köki ja Kokka Ramat”, mille järgi võis õppida tegema ka sellist kartulirooga nagu Praetud ma-ounad Petersilli lehtega: Kuppata ma-oune ülles, ja kori neid. Kasta neid siis kloppitud munnade sisse, ja pöra neid nisso jahho sees ümber. Siis peab sul sullatud woid ühhe pankoki panno sees ollema, panne ounad senna sisse, ja lasse neid pruun-koldseks sada. Panne need ma-ounad waagna ­peäle, ja ehhita neid Petersilli lehtega wälja. Sedda roga sünnib keigeparreminne sojalt süa.

Kohalik kohvikukultuur

18. sajandil alguses võime jälgida kohaliku kohvikukultuuri tekkimist. Veel Rootsi ajal, 1702. aastal taotles Hispaaniast Saragossast pärit Alphonso Tellado Carvallido luba avada Tallinnas Raekoja plats 12 asunud väikeses majas kohvimaja. Kohvijoomise komme oli hakanud Tallinnas levima alles kümmekond aastat varem. Võrdluseks võib tuua, et 1763. aastal oli Veneetsias juba 200 kohvikut. Mida selles Tallinna esimeses kohvikus lisaks kohvile pakuti, ei ole kahjuks teada, aga kohvimaja ega ükski veinikelder ei tohtinud arestikaristuse ähvardusel olla avatud pärast kella kümmet õhtul.

Vilgas oli linna muusika- ja teatrielu. Näiteks 1788. aastal toimus Tallinnas August von Kotzebue näidendi „Inimvihkamine ja kahetsus” esietendus, mis pani aluse kirjaniku rahvusvahelisele kuulsusele. Lisaks toimunud teatrietendustele ja kontsertidele annavad tallinlaste kultuurilembusest aimu nende kodudes leidunud üllatavalt paljud muusikariistad ja raamatud. Eelnev on vaid põgus pilk ilmunud raamatus sisalduvale rikkalikule ainesele. Esile tõstmist väärib juba teose suur pildivalik, mis hõlmab nii seni avaldamata linnavaateid, vähetuntud joonistusi kui ka esemepildistusi. Viimastest võib näha Eesti muuseumides säilitatavaid tarbeesemeid, mis olid rohkem kui 200 aasta eest kasutusel tallinlaste kodudes.

Kokkuvõtvalt: ilmunud raamat on oluline õppematerjal, mida on huvitav ja kasulik lugeda ka kõigil gümnaasiumiõpilastel.