26. jaanuaril astus Austria liidupresidendi ametisse Alexander van der Bellen, keda seovad Eestiga tihedad perekondlikud sidemed. Varem ei ole ühegi võõrriigi riigipea vanemad olnud Eesti Vabariigi kodanikud.

Lisaks oli Austria presidendi ema eesti rahvusest, kuigi 1944. aastal Viinis sündinud Alexander van der Bellen ei oska eesti keelt ega ole oma eesti juuri tähtsustanud ning soovinud neid ka eksponeerida.

Õigupoolest teati 2016. aasta presidendivalimisteni tema vanematest ning nende päritolust üsna vähe, ning alles viimase aasta jooksul on Austrias, aga samuti Eestis ja mujal riikideski avaldatud artiklid toonud tema perekonna kohta päevavalgele huvitavaid ja osaliselt ilmselt presidendile endalegi tundmatuid fakte. Ometi tuleb tunnistada, et tema vanemate ja veel enam vanavanemate elukäigu kohta on endiselt segadust ja lünki, mille täitmine nõuaks põhjalikku uurimistööd, ehkki võib oletada, et allikate nappuse tõttu jäävad tulemused ikkagi kesiseks.

Hollandi juured

Alexander van der Belleni esivanem olevat olnud klaasissepp Jakob, kes rännanud Katariina II valitsusajal, 1763. aastal Hollandist Venemaale. Hollandi juuri hakkasid van der Bellenid (uuesti) teadvustama aga alles pärast bolševike eest Venemaalt Eestisse põgenemist, kui loobuti aadlitiitli „von” kasutamisest „vani” kasuks ning osa perekonnaliikmeid hakkas ametlikes dokumentides oma rahvusena märkima „hollandlane”. Küllap sooviti sellega näidata, et van der Bellenid on kodanlikku päritolu, kuid ilmselt saadi aru sellestki, et Eestis ei armastatud sakslasi, liiatigi veel aadlikest sakslasi.

Millal van der Bellenid aadliseisusesse tõsteti ja saksapärast tiitlit „von” kandma hakkasid, ei ole teada. Igal juhul oli aadliseisusest Austria presidendi vanaisa, samuti Alexander, kes oli Pihkva semstvotegelane ja määrati pärast Veebruarirevolutsiooni 1917. a Pihkva kubermangukomissariks (samale ametikohale kui Eestimaal Jaan Poska).

Mis rahvusest olid mitmendat põlvkonda Pihkva kubermangus elanud van der Bellenid? Kindlasti ei määratlenud nad ennast sakslastena, kuigi olid tänu abieludele sakslastega säilitanud luteri usu ning valdasid saksa keelt. Aga ühegi sakslase määramine kubermangu etteotsa ei oleks tulnud Saksamaaga sõjas olnud Venemaal üldse kõne alla. Suure tõenäosusega peeti ennast venelasteks, või siis venemaalasteks, sest kohaliku aristokraatia esindajatena määratleti ennast tõenäoliselt esmajärjekorras seisuslikult ja riiklikult ning alles seejärel etniliselt. Kodune keel oli vene keel, mida kõnelesid omavahel ka praeguse presidendi vanemad, kes olid mõlemad sündinud Pihkvas. Presidendi isa – järjekordselt Alexander – oli sündinud 1898. aastal ning olevat õppinud nii saksa- kui ka venekeelses koolis, kui uskuda 1942. aastal Saksa Reich’i sisserändekeskusele esitatud kodakondsuse avaldust. Tema ema, 1907. aastal sündinud Alma, kelle mõlemad vanemad olid eestlased, aga kelle proviisorist isa Julius Sieboldi (Siibold) rahvuseks märgiti 1942. aastal kodakondsuseankeedis „sakslane”, olevat õppinud nii vene-, eesti- kui ka saksakeelses koolis. Viimane ei tundu kuigi tõenäoline, sest Sieboldide perekond tuli revolutsiooniaastail Pihkvast Tartusse, kuulus Tartu ülikooli koguduse eesti pihtkonda ning Alma õppis Tartus tütarlaste gümnaasiumis. Küllap soovisid hästi saksa keelt rääkinud van der Bellenid Reich’i kodakondsuse saamiseks oma päritolu mõnevõrra ilustada, mida tegi enamik segaperekondadest pärit ümberasujaid ning eestlasedki, kellel õnnestus 1941. aastal Saksamaale pääseda.

Vastu tundmatusele

Van der Bellenitele oli 1941. aastal Eestist Saksamaale ümberasumine vastuminek tundmatusele, aga võrreldamatu 1919. aasta põgenemisega Pihkvast. Tol suvel lahkusid Eesti vägede kontrolli all olevast linnast Austria presidendi vanaisa Alexander, vanaema Adele ning nende kolm poega Georg, Alexander ja Konstantin. Kui uskuda ajakirjanike versiooni, siis tulid tütred Natalie ja Irene perekonnale järele alles 1921. või 1922. aastal. See tundub uskumatuna, sest endise kubermangukomissari tütardena oli nende elu samamoodi ohus nagu ülejäänud perekonnal, olgugi et perekond lootis Pihkvasse peagi naasta.

Van der Bellenite elu Eesti Vabariigis on kirjeldatud kõige muud kui roosilisena. Ainsana olevat heale järjele jõudnud presidendi isa Alexander, kes töötas õpingute lõpetamise järel Tartu ülikooli kaubanduse ja õigusteaduse erialal pangaametnikuna. Taotluse Eesti kodakondsuse saamiseks esitas ta 1932. aastal. Selleks ajaks oli ta juba ligi aasta olnud abielus Alma Sieboldiga, aga see ei olnud tema esimene abielu ning ka Almal oli seljataga varasem suhe kellegi Woitkewitschiga, kelle kohta lähemad andmed puuduvad. Van der Bellen oli esimest korda abiellunud 1925. aastal eestlanna Mart(h)a Engelbrechtiga, kelle tugevale rahvuslikule identiteedile viitab kuulumine Eesti naisüliõpilasseltsi.

Eesti kodakondsus

Alexander ja Alma van der Belleni esimene laps Vivian Diana sündis 1934. aastal. Mõni kuu pärast tütre sündi anti Alexandrile Eesti kodakondsus. 1941. aasta ümberasumist silmas pidades oli talle lausa õnnistuseks, et sel ajal ei kirjutatud isikutunnistusele enam rahvust, sest hollandlasena olnuks perekonnal Saksamaale lahkumine komplitseeritud. Õnneks kuulus tema ema Adele (sünd Reimann/Reymann), kellel olid baltisaksa juured, küll sakslaste Oleviste kogudusse, ent ilmuda ümberasumise komisjoni ette, kus NSV Liidu ametnikud püüdsid paljastada võltsinguid rahvuslikku kuuluvust tõestavates dokumentides, olnuks „hollandlase” sissekandega isikutunnistuse esitamisel riskantne.

Milline oli üldse van der Bellenite suhe baltisakslastega, jääb mõistatuseks. Enne kodakondsuse saamist ei olnud van der Bellenitel õigust astuda Saksa Kultuurivalitsuse liikmeteks, aga huvi ei ilmutatud hiljemgi. Seepärast on mõistetav, et van der Bellenid ei lahkunud 1939. aastal, kui suurem osa baltisakslasi järgis Hitleri kutset. Olukord muutus kardinaalselt 1940. aasta suvel pärast Eesti Vabariigi okupeerimist. Sovetiseerimisega kadus ühiskonnas igasugune turvatunne. Arreteerima asuti Eesti poliitilist eliiti, sõjaväelasi ja politseinikke, vahistatute ring aina paisus. Poliitiliselt mitteaktiivsetesse baltisakslastesse Nõukogude repressiivorganid 1940. aastal üldjuhul ei puutunud. Saksamaa ja NSV Liidu vahel valitses siis sõbralik vahekord ning Saksa saatkond, mis ainsa välisesindusena Eesti annekteerimisest hoolimata oma tegevust jätkas, pakkus baltisakslastele võimaluste piirides kaitset. Lisaks algasid 1940. aasta septembris NSV Liidu ja Saksamaa läbirääkimised saksa päritolu ja kodakondsusega isikute ümberasustamise üle, mis andis baltisakslastele lootuse okupeeritud Eestist välja pääseda.

Piirid kinni

Küllap ei olnud van der Bellenitele, nagu sadadele muudele Eesti elanikele, Hitleri Saksamaa sugugi unelmate sihtpunkt, kuid NSV Liit oli 1940. aasta suvel piirid sulgenud ning ainus kanal, mis võimaldas legaalselt „kommunistlikust paradiisist” väljuda, oli Saksamaa initsieeritud järelümberasumine. Pärast 11. jaanuari 1941 sõlmitud ümberasumise kokkulepet tegevust alustanud Saksamaa–NSV Liidu segakomisjonis oli Saksa ametnike töö eelkõige formaalsus, sest lahkuda soovinutega (sh need, kes ametlikult ümberasumise kriteeriumitele ei vastanud, peamiselt eestlased, ent võisid teatavatel juhtudel ja tingimustel loota sakslaste toetusele ja eestkostele) oli reeglina varem kohtutud ning neid teavitatud, millal segakomisjoni ette ilmuda. Järelikult sõltus ümberasujate registreerimine ja tunnistuste väljaandmine just NSV Liidu ametnikest, kes venitasid enamasti dokumentide läbivaatamisega ning otsisid igal võimalusel ettekäänet taotlus tagasi lükata. Sellel põhjusel näis ümberasumiskomisjoni ette ilmumine paljudele hirmuunenäona, mida on värvikalt kirjeldatud mitmes mälestuses.

Eestist õnnestus 1941. aasta veebruarist aprillini järelümberasumise korras lahkuda ligi 8000 inimesel. Van der Bellenid lahkusid Tallinnast rongiga 3. märtsil. Saksamaale läksid ka Alexanderi ema Adele ja õde Natalie. Ekslikult on peetud Laugazargenit, mis asus tollase NSV Liidu ja Saksamaal piiril Ida-Preisimaal, van der Bellenite reisi sihtpunktiks. Tegelikult oli piirijaam kõigile 525-le Tallinnast teekonda alustanule vahepeatuseks, kus asuti NSV Liidu rongilt Saksamaa rongile, mis viis suurema osa neist Frankimaale Wernecki põgenikelaagrisse. Vaimuhaiglast põgenikelaagriks kohandatud Wernecki lossi jõuti 7. märtsil. Saksa Reich käsitles neid põgenikena (sks Flüchtlinge), milleks oli enamik järelümberasujaid, kelle õiguslik staatus oli madalam kui 1939. aastal Saksamaale ümberasunutel.

Alexandri perekond lasti laagrist välja 1941. aasta novembris ja lubati elama asuda Viini. Saksa kodakondsus saadi 15. märtsil 1942 – kinnitusel, et nad on sakslased ja olnud Reich’is üks aasta, mis oli põgenikest järelümberasujatele esitatud levinud tingimus. Austria president Alexander van der Bellen ei sündinud seega 1944. aasta alguses vormiliselt mitte põgenikuna, vaid Saksa kodanike perekonnas, ent nad kaotasid selle 1945. aastal, saamata Reich’i kodanikena automaatselt Austria kodakondsust.

Kas Alexander van der Belleni perekonda oleksid Eestisse jäämise korral ähvardanud Nõukogude repressioonid?

Usun, et see olnuks väga tõenäoline. Juhul kui nad oleks tundnud huvi ümberasumise vastu, kuid mingil põhjusel Saksamaale minemisest loobunud või ümberasumise komisjonis tagasi lükatud, olnuks nende vahistamine hiljemalt Saksmaa–NSV Liidu sõja puhkemisel 1941. aasta juunis üsna kindel. Nõukogude julgeolekuorganid ei suutnud hõlmata kogu ühiskonda ega teadnud sedagi, kui palju sakslasi Eestisse elama oli jäänud, rääkimata konkreetsetest inimestest, kuid neil olid nimekirjad 1941. aasta ümberasujatest, aga ka mahajäänutest, kes said repressioonide üheks sihtmärgiks. Seda oletust kinnitab Alexandri noorem vend Konstantin, kes ei soovinud ümber asuda, aga keda ei arreteeritud. Teiselt poolt ei olnud Alexander oma vennaga võrreldavas situatsioonis. Konstantin oli arst, olles sellega Nõukogude võimule vajalik, kuid Alexander oli pangaametnikuna kommunistlikule režiimile kasutu „kapitalist”.