Haridusjuhtide aastakonverents on tore üritus, kus näeb tuttavaid ja võib muheledes kuulata visionäärlikke suure pildi kuvamise katsetusi. Seekord oli paljudel ka konkreetseid ootusi, millest üks oli seotud tõsiasjaga, et meil on jälle uus haridusminister.

Ootust võimendas segadus ja teadmatus sellest, mis teoksil, sest isegi ministeeriumiametnikud tunnistavad koridorivestlustes, et neil pole õrna aimu, mis toimub. Aga toimuma peaksid väga olulised asjad, nagu näiteks kogu haridusseadustiku muutmine, gümnaasiumireformi järgmised sammud jne.

Ministri etteaste oli aga pehmelt öeldes pettumus. Kokkuvõtlikult ütles ta järgnevat.

• Me räägime viimased kümme aastat ühte ja sedasama juttu.
• Järgmised neli aastat on oodata suurt segaduste aega.
• Kui me teiega nelja aasta pärast räägime ikka sedasama juttu, siis olen ma ministrina õnnestunud.

Pingsa kuulamisega võis muidugi noppida ka mõne infokillu, nt et seaduste muutmine on peatatud; riigigümnaasiumide rajamine seni kokkulepitud kohtadesse võib muutuda; taas koostatakse nimekirja koolidest, kes võiksid jätkata munitsipaalgümnaasiumina ja saada riigilt täisrahastuse; tegelikult tuleks gümnaasiumipidamine kohalikele omavalitsustele ikkagi tagasi anda jne.

Need infokillud viitavadki ministri põhisõnumile, et ees on jätkuv segaduste ja otsustamatuse aeg. Iga kord (viimase rohkem kui kümne aasta jooksul), kui jõutakse gümnaasiumireformi ja koolivõrguga kuhugi, teeb riik kohe kaks sammu tagasi ning seis on veelgi segasem.

Ma ei teagi, mida ma ootasin, sest tegelikult oli see ju ootuspärane. Ilmselt on meil varsti jälle uus minister, kes jõuab ametit pidada vaid nii kaua, et tekitab uue segaduse. Olen mõelnud, kas Eestile olulistes ministriametites võiksid olla eelkõige oma valdkonda (ministeeriumi) sisuliselt vedada suutvad ministrid.

Ma ei ütle, et praegune minister seda ei suuda, aga tegelikkuses esindavad haridusministrid ministeeriumis (mida on mugav Tallinnast juhtida) võimukoalitsiooni hariduspoliitikat ehk ühte eelarverida Exceli tabelis.

Lõpetaks siiski optimistlikult. Konverentsil meie riigikaitsest kõnelnud kõrge sõjaväelane ütles: „Kui planeerid, pead teadma, et nagunii läheb pekki. Kui plaani ei tee, on täitsa pekkis. Seega on parem siiski mingi plaan teha.”