„Peagu”, määrsõna „peaaegu” loomulik kuluvorm, on üks neid sõnu, mida ma olen juba mitu aastat siin-seal propageerinud.

Ega ka „peaaegul” endal suuremat häda ei ole – see on tuttav ja tähendusselge, üheselt mõistetav sõna. Kuid „peagu” on oma pikemast vennast pea­jagu lühemaks kulunud, nii et selle kasutamine on tervelt kahe tähe võrra aja- ja ruumisäästlikum. Ja sisulise selguse poolest ta pikemale „peaaegule” alla ei jää.

Veel lühem ja ökonoomsem on sünonüüm „pea”, samamoodi „peaaegu” kuluvorm, kuid see pole nii tähendusselge kui „peaaegu” ja „peagu”, sest tähistab lisaks paljusid muid asju: näiteks „pea” kui kehaosa, „pea” kui käskiv kõneviis sõnast „pidama”, „pea” kui „peagi, varsti”. Selle mitmekordse homonüümia illustreerimiseks seadis Johannes Aavik kord kokku lause „Pea pea pea pea püsti”, teisisõnu „Pea (st hoia) pea varsti peaaegu püsti”.

Selge see, et vahel võib selline mitmetähenduslikkus segadust tekitada. Võtame näiteks lause „Kevad on pea kohal”; on’s siin mõeldud, et kevad on peaaegu kohal või kevad on peagi kohal? Või on tahetud öelda hoopis seda, et kevad on taevas, meie peade kohal?

Seega tundubki kolmikust „pea”, „peagu” ja „peaaegu” kõige etem nimelt keskmine, mis võrdselt viimasega on piisavalt sisuselge, kuid sellest mõnevõrra ökonoomsem, samas kui esimese eeliseks on vaid tema ökonoomsus.

Ma kujutan ette küll, et inimesi pelutab „peagu” harjumatu, võõrastav kuju. Paljud arvaksid ehk ülepea, et tegu on „peaaegu” vigase vormiga. Aga kartmiseks pole põhjust. Pidagem silmas, et 1930. aastail oli „peagu” kasutamine üsna tavaline ja pärast mõningast vaheaega on see ausa sõnana taas sees ka meie õigekeelsussõnaraamatutes.

Ja tekkinud on ta ju sageli kasutatavatele sõnadele nii loomuliku lühenemise teel, olles, nagu juba öeldud, ootus­pärane kuluvorm sõnast „pea­aegu” – täpselt samamoodi, nagu tänapäeval nõnda tuntud „praegu” pole midagi muud kui kuluvorm sõnast „paraaegu”.