Olgu lõbus meie kool, olgu huvitavad meie tunnid, olgu motiveerivad me õpetajad!

7 minutit
3924 vaatamist
  • Kunagi viiendikke õpetades tegin terve aasta üksnes n-ö huvitavaid tunde. Tulemus: aasta hiljem oli õpilastel tekstiga töötada väga raske, sest nad polnud seda eelmise aasta ajalootundides teinud.
  • Uuringud on näidanud, et neil, kes aitavad lapsena kodus vanemaid, tekib harjumus tööd teha. Hilisemas elus suudavad nad teha tööl ka asju, mis ei meeldi, kuid mida on vaja teha.

Hinge rahustav oli lugeda Tõnu Runneli mõne aasta tagust intervjuud LP-le (30.12.2022), kus ta ütles, et kuigi ta enda loodud ja juhitud ettevõte oli valdkonnas, mis talle meeldib, tuli tal tegeleda asjadega, mis nii väga ei meeldinud. Näiteks juhtida inimesi ja tegelda klienditeenindusega.

Sa võid teha eduka ettevõtte, olla juht, aga ikka tuleb tööl teha seda, mida pigem ei teeks. Aga teed. Nii on meil kõigil, igal pool. Kes saab öelda, et ta on tööl/kodus kogu aeg õhinas ja tal on muudkui huvitav ja tore? Selliseid inimesi on jäänud silma küll. Mõned mõjuisikud, kes oma kanalil räägivad, kui õigesti ja regulaarselt huvitavat elu nad elavad. Seejärel ilmneb, et nende vaimse tervisega on teisiti. Üks ettevõtja ütles, et ta tipptöötajad saavad peaministriga pea sama kõrget palka, aga selles töös pole midagi põnevat, on vaid karm rutiin. Ta on võtnud enda südameasjaks õpetada ühe kooli gümnasistidele majandust. Teeb seda ülivingelt, õpilased ongi õhinas, kaasatud on välispartnereid, tehakse projekte, kohtutakse majandustegelastega. Ja selle juures ütleb õpetaja: tulge mu töö juurde ja näete, et seal pole midagi glamuurset. Ma ei tea, kas on mindud.

Alati ei saa olla lõbus ja huvitav

Ma ei arva, et koolis peab valitsema igav ja tuim tuupimine nagu 19. sajandi talurahvakoolis. Lihtsalt tundub, et pendel läheb kohati liiga teise äärmusesse, kui räägitakse, et koolis peab olema huvitav. Eri küsitlustes peavad lapsed hindama, kas tund on huvitav. Kahooti mängida on huvitav. Teksti analüüsimine ja kriitilise mõtlemise harjutuste lahendamine võib olla väga kurnav ja seepärast saada õpilaselt hävitava hinnangu – igav! Kumb tegevus valmistab õpilast paremini eluks ette? Mida huvitavat ja vahvat on pangalaenu või töölepingu analüüsimises? Kui oluline on saada elus hakkama asjadega, mis pole lõbusad, mille eest ei saa kommi, aga mis peab ära tegema, sest muidu ei saa? Muidugi, koolis olgu nalja ja naeru, huvi äratamist, mängulist õppimist. Aga pole võimalik, et kõigil on kogu aeg igas tunnis huvitav. 

“Koolis ei pea olema igav ja tuim tuupimine nagu 19. sajandi talurahvakoolis, kuid pendel läheb kohati teise äärmusesse.

Olen olnud 20 aastat autojuht ja sellest hoolimata ei paku autodega seotu mulle mingit huvi. Ka pärast seda, kui juhuslikult kanaleid klõpsides „Top Gearile“ sattudes nägin, kuidas ilmselt meeletu summa eest pandi auto lennukit vedama, ei tekkinud mul huvi teada saada, mis on õõtsad või kus on klotsid. Nii ei saa ma pahaks panna, kui kõikides õpilastes ei tekita suurt indu mu käsitsi kootud igapäevane one-woman-show.

Kord üle aastate viiendikke õpetama asudes tegin terve aasta huvitavaid tunde. Vaatasime videoid, rändasime ajas jääaega või kehastusime inimesteks, kes peavad sõja tõttu kodust lahkuma, ning arutasime, mida keegi kaasa võtab. Teemasid selgitades tegin iga asja puust ja punaseks. Olin kui linnuema, kes purustas iga pala tükkideks, et tibud ei peaks ise midagi närima. Tulemus: aasta hiljem oli õpilastel tekstiga töötada väga raske, sest nad polnud seda eelmise aasta ajalootundides teinud. Kui ma põlenuks selliselt igas tunnis, oleksin senini taastusravis. 

Kas tunniteemast mittehuvitatul on õigus tunnis mitte kaasa töötada, teisi segada? On õpilasi, kes teevad kooliasjad ära, sest nii tehakse. Mõni viiele, teine on rahul kolmega. Aga teeb. Ja on neid, kes ei tee midagi. Kas ollakse harjunud tegema asju, mis ei kütkesta, ei too kohest rõõmutunnet, aga sa teed seda, sest peab? 

Kõik saab alguse kodust

Üks klassijuhataja uuris lapsevanematelt, kas lastel on kodus oma kohustused. Kas nad oskavad ja on harjunud tegema seda, mida vanemad paluvad? Delikaatne klassijuhataja mulle muidugi vastustest ei rääkinud. Selle järgi, kuidas lapsed klassis käitusid, tekkis mul aimdus, kes võis vastata eitavalt. Et teema oli õhus, jäi samal ajal kõrvu saade, kus räägiti uurimusest, mille võiks kokku võtta nii, et kui lastel on kodus oma kohustused täita, on neil tulevikus lihtsam. Neil on tekkinud harjumus teha ära ka see, mis pole meelelahutus. Tekib kohusetunne, vastutustunne ja tunnetus, et suudan ja saan hakkama. 

“Ei saa pahaks panna, kui kõikidele õpilastele ei tekita suurt indu õpetaja käsitsi kootud igapäevane one-woman-show.

Kristiina Ehin mainis kord, et nende peres on oluline, et lapsed oleksid kodutöödesse kaasatud. Intervjuu andmise ajal polnud neil maamaja ega suurt õue, kus anda lastele tegevust, aga tehti väikseid asju. Kui tuuakse tuppa küttepuid, võtab ka laps paar halgu. Ka minu viieaastane hakkas võtma nõudepesumasinast nõusid. Eelnevalt selgitasin talle, et tahan, et tal oleks tulevikus parem elu. 

Ka inimsuhetes ja pereelus teeme kompromissina asju, mida ei pea lemmiktegevuseks, loobume millestki – enda asjadest, hetkedest, ajast –, et ühiselt koos toimetada. 

Vanemad vajavad õpetust ja tuge

Kuidas panna last midagi tegema? Olen kohanud mitmeid lapsi, kelle puhul näib, et sõbralik ja leebe suunamine ei tööta. Nad ei kuule seda. Mida teha? Ühel konverentsil küsisin lugupeetud psühholoogilt, kelle ettekandest endale palju märkmeid tegin, kuidas aidata last, kes on harjunud, et temaga räägitakse vaid karjudes. Sain vastuse, et siin aitab, kui kutsuda lapsevanemad koos lapsega koolipsühholoogi juurde, et õpetada neid suhtlema. Selle vastuse peale hakkas ka päevajuht naerma.

Tunnen sotsiaalpedagoogi, kes ütles, et kooli tööle minnes oli tema esimene ülesanne teha end õpetajatele nähtavaks. Et ta on olemas, tema juurde saab murega pöörduda. Sel ajal polnud sotsiaalpedagoogi töökoht eriti levinud ja senini ei saa paljud aru, mis on tema tööülesanne. Oma töös hakkas ta toetama ka lapsevanemaid. Nemad olid põlvkonnast, kus kasvatusvahendiks oli vits. Nüüd, kui nad ise olid saanud lapsevanemateks, selgus, et seda ei tohigi enam kasutada. Aga midagi muud ei osanud nad ka rakendada. Õnneks tunnistasid nad, et ei tea, mida teha, ja soovisid teha kooliga koostööd. 

“Kui ma põlenuks selliselt igas tunnis, oleksin senini taastusravis.

Vanemad vajavad tuge, mitte süüdistusi. Meie vanavanemaid mõjutasid sõjajärgne olukord ja traumad. Saates „Käbi ei kuku“ meenutas Jaak Allik, kuidas tema lapsepõlves õpetati, et küünte ja hammastega tuleb läbi elu minna. Oma traumadega on kasvatatud üles järgmine põlvkond, tekitades neile traumasid jne. 

Suhtuda tasub kui võrdsetesse

Olen olnud psühholoogiaseminaril, kus tutvustati ühte võtet, mida enne järgmist kokkusaamist pidime proovima. Meiega oli treener, kes ütles, et pärast võistlust võtab ta meeskonna ette ja ütleb, mida nende mängust arvab. Seekord läks võistkonna juurde ja küsis, mis juhtus, mida oleks pidanud teisiti tegema. Oma üllatuseks sai ta adekvaatsed vastused. Sportlased teadsid väga hästi, milles nad eksisid. Ja muuhulgas said nad end ka välja elada. Kehvale mängule ei järgnenud treeneri epistel. Nad olid võrdsed, olid inimesed, kasvas vastastikune respekt. Sportlased polnud lollid ja laisad ning treener polnud karjuv türann. Kõik teadsid, mida teha, ja et tulemuse nimel tuleb rohkem teha trenni, harjutada koostööd. Trenn ongi sageli rutiinne, tuim. Mille poolest erineb kool?

Kommentaarid

  1. Olen mitmete kirjutatud mõtetega nõus, kuid ei tasu teha üldistavaid (valesid) järeldusi. Minu 15-aastane poeg on väga distsiplineeritud spordis ( kus on vaja teha palju rutiinset tööd) . Tema toitumine, unerežiim, puhtus – laitmatult korras ja distsiplineeritud. Kodus aitab kaasa majapidamistöödes. Ja siiski – on koolitunde, kuhu ta minna ei taha. Tean mitmeid lapsi, kes on tööl väga tublid ja kohusetundlikud, kuid koolitunnis tuleb uni peale.
    Olles ise olnud ka ca 25 a õpetaja näen,et asi pole niivõrd tunnis endas, vaid koolis üldiselt. Mitmetel juhtudel näib kool ( kooli sisu) kui täiesti omaette maailm,mis päris (teismelise) eluga ei haaku, seostu. Kool kui traditsioon, kool kui omaette maailm (isegi kui püütakse näiteid elust tuua). Kool peaks olema orgaaniline osa elust. Usun, et see on tehtav!

    Estelle Tikerpalu

  2. Tere! Jaa, nõus. Täna teel kooli mõtlesin nende tuttavate peale, kes käisid harva koolis ja siiski järelvastamistel. Väljaspool kooli olid väga tegusad, saavad oma eluga praegu väga hästi hakkama, on oma valdkonnas hinnatud inimesed. Ka mu enda õpilaste seas on neid olnud. Leian, et mh peaks koolis olema õpilasel rohkem valikuvabadust. Olen kirjutanud Õhtulehes: Inimarengu aruandes toob Eneli Kindsiko välja, et koolis oleks vaja õppida inimeseks olemise kunsti, aga toimub kiirustamine: õpetajad kappavad õppekava tiheduse tõttu tunnis teemad läbi ja õpilased peavad suutma samas tempos püsida. Pole aega rahulikuks analüüsiks ja argumentatsiooniks ning arutleda, mida tähendab õnnelikkus ja mis eristab seda hedonismist.
    PISA testide puhul jääb varju, et Eesti laste õpirõõm on teiste riikidega võrreldes oluliselt väiksem. Seetõttu tekib mõnel juba põhikoolis soov kool pooleli jätta. Samas on riike, kus enamik inimesi ei teagi, et PISA teste tehakse, sest ühiskonnas ja hariduses on olulisem kasvatada lapsi, kes suudavad teha ühises ruumis koostööd väga erinevate omadustega inimestega.
    Tervitan ideed alustada õppekava muutmist, kuid palun seejuures vaadata, mis minevikus või teistes riikides on toiminud ja mis mitte. Näiteks kaasava hariduse pioneerid on jõudnud tõdemuseni, et see ei ole praegusel moel tõhus, kuigi meie rühime seda teed jätkuvalt. Kaasata tuleks praktikutest spetsialiste ehk võtta arvesse nende ettepanekuid. Koolidele ja õpilastele tuleks anda rohkem valikuvabadust.
    Loo pealkiri kallutab loo mõtet, aga jagan ikka: https://www.ohtuleht.ee/1152887/hariduse-ristteed-triin-viiron-kas-uus-oppekava-ja-valikuvabadus-tooksid-kooli-roomu-tagasi

    Triin Viiron

  3. Aituma, autor!
    Teie põhimõtted on väga õiged inimkonna pedagoogiliste põhimõtete seisukohalt, mis tänapäeval kõrvale heidetud ja asendatud “kaasaegsetega”… viimased on Teil hästi välja toodud artikli pealkirjas. Paraku on jäänud käsitlusest kõrvale 21. sajandit väärivad TEADUSPÕHISED õpetajatöös vajalikud arengupsühholoogia, kognitiivse psühholoogia ja emotsioonide rakenduslikud meetodid-võtted…

    Miks neid õpetajakoolituses ometigi ei tutvustata ega rakendata-? Mõtleme veel! Siiski – häid maipühi, kolleegid!

    Peep Leppik

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

TI-pädevused koolis. Kas õpetame seda, mida õpilased tegelikult ootavad?

Kõigi õpetajate ühine vastutus on kujundada õppijast teadlik, kriitiline ja turvaline TI-kasutaja. Viis…

5 minutit

Eesti hariduse suurim probleem on kaootiline ja iganenud töökorraldus

Eesti kool ei vaja uut mudelit, vaid õpetajate töökoormuse revisjoni ja tõsist auditit, et…

6 minutit

Haridustehnoloog: õpetamine peab süsteemselt muutuma

Õpetajad on tehisaru kasutamiseks sobiv sihtgrupp. Nad valdavad oma ainet sügavuti ja oskavad hinnata, kas loodud…

4 minutit
Õpetajate Leht