Kõrgkoolides jälgitakse igal aastal sisseastumist suure huviga. Kui mingile õppekavale esitatakse palju avaldusi, nähakse selles muu hulgas mõistagi ka tunnustust enda tehtud tööle.

Tänavu suvelgi tõid mitmed kõrgkoolid pressiteadetes uhkusega esile sisseastumisavalduste arvu tõusu. Selle taga on eelkõige siiski gümnaasiumilõpetajate, ent ka karjääripöörajatest keskealiste sisseastujate suurenev hulk.

Tähelepanuväärne on seegi, et Eestis on sisseastujate seas populaarsed üldiselt samad valdkonnad kui naaberriikides: psühholoogia, äri ja majandus, tervishoid jne. Järelikult ei peegelda sisseastujate eelistused niivõrd konkreetsete õppeasutuste ja teaduskondade mainet, kuivõrd ühiskonnas valdavaid uskumusi selle kohta, millised ametid tagavad tulevikus majandusliku toimetuleku ja kõrge sotsiaalse staatuse.

Omaette küsimus on küll see, kui põhjendatud need uskumused on. Tõsi, õnneks hõlbustavad erialavalikut OSKA analüüsid. Neist lähtutakse muu hulgas ka järgnevatel aastatel kõrgkoolidesse täiendavate õppekohtade loomisel seoses sisseastujate arvu prognoositava ajutise kasvuga. Tänavune statistika näitab igatahes, et noored eelistavad tõepoolest erialasid, mida praegu perspektiivikatena propageeritakse. Märgatav on näiteks kasvav huvi tehniliste erialade vastu, samas kui humanitaarvaldkonna konkursid jäävad pigem tagasihoidlikeks.

Ent tegelikult pole tuleviku tööjõuvajadust sugugi kerge ette näha. Tööpakkumist avalikus sektoris mõjutavad näiteks poliitilised eelistused, mis võivad õige kiiresti muutuda. Ning ennekõike ei suuda praegu keegi täpselt arvata, milliseks kujuneb järgmiste kümnendite maailm, sest kiirenevate tehnoloogiliste, ühiskondlike ja kultuuriliste muutuste suund on kõike muud kui selge.

“Maailmas, kus suure osa mitte ainult füüsilisest, vaid nüüdsest ka vaimsest tööst võtavad üle masinad, tasub aga kindla peale õppida seda, mis aitab meil areneda isiksusena, ja saada paremaks kodanikuks.

Üks palju kõneainet pakkuvaid teemasid on teadagi tehisaru areng, mis võib juba lähitulevikus vähendada nõudlust mitme praegu prestiižse ja tasuva ameti järele. Näiteks pälvib põhjanaabrite juures tähelepanu sisseastujate järsult langenud huvi IT-erialade vastu. Samuti kuuldub arvamusi, et tulevikus vajatakse senisest vähem akadeemilisi töötajaid.

Mis ootab aga ees õpetajaid? Väidetavalt neil küll töökoha kaotamise pärast muretseda ei tasu. Küll aga muutuvat tundmatuseni töö iseloom. Oleks ju tore, kui tehisaru võtaks üle bürokraatlikud asjaõiendused ning aitaks muuta tõhusamaks näiteks keeleõpet ja tehniliste oskuste omandamist. Inimesest õpetajale jääks aga senisest rohkem aega keskenduda kõige tähtsamale – õpilaste isiksusliku ja sotsiaalse arengu toetamisele.

Vahest polegi enam esmatähtis, milline eriala kõrgkooli sisseastumisel valida. Tööjõuvajadus on muutlik, mistõttu täiend- või ümberõppeta tulevikus niikuinii toime ei tule. Maailmas, kus suure osa mitte ainult füüsilisest, vaid nüüdsest ka vaimsest tööst võtavad üle masinad, tasub aga kindla peale õppida seda, mis aitab meil areneda isiksusena, saada paremaks kodanikuks ja kaaslaseks teistele inimestele.