On imetlusväärne, mida kõike raamatukogudes peale raamatute laenutamise teha saab ehk mida kõike välja mõeldakse, et inimesed raamatukokku tuleks. Kui nad juba kord on sinna meelitatud, siis ehk õnnestub neid ka raamatute manu juhatada.
Nii saab tänapäeval moodsas raamatukogus näiteks kardinaid ja rõivaid õmmelda, muusika ja pillimänguga tegeleda, mängukonsoolide taga lustida või hoopis vana kooli mänge koroonat ja lauatennist harjutada. Et mõnest raamatukogust võib lisaks raamatutele laenutada ka näiteks hantleid ja hüpitsaid, sammulugejaid ja pulsikelli, oli minu jaoks vahva üllatus.
Maa- ja väikelinna raamatukogud võtavad vahel oma õlule puhtpraktilisi ja vajalikke teenuseid, mida raamatukogust esmapilgul leida ei loodaks. Näiteks Mustvee linnaraamatukokku kolis turismiinfopunkt ja kindlatel aegadel käiakse seal koguni pangateenuseid pakkumas. Sealsed raamatukogutöötajad võtavad vastu kuulutusi maakonnalehte ja aitavad külastajatel internetipunktis toimetada, vajatagu abi printimisel ja skaneerimisel või tuludeklaratsiooni täitmisel.
Raamatukogu pole tänapäeval pelgalt raamatukogu, vaid kultuuri- ja kogukonnakeskus. Seal käivad koos klubid ja ringid, korraldatakse kõikvõimalikke üritusi, näitusi ning kohtumisi huvitavate inimestega, põhimõttel „igaühele midagi” – põnnidest pensionärideni.
Et kogu maailmas on probleemiks laste vähene lugemus või lausa vähene lugemisoskus, püütakse raamatukogudes iseäranis laste tähelepanu võita, olgu seejuures abiks tore lastekirjanik, tujuküllane lugemisüritus, ettelugemise peale kõrvu kikitav lugemiskoer või miks mitte raamatu ainetel tehtud haarav arvutimäng. Peale lugemiskoerte aitab lapsi raamatukokku tuua ka seal resideeruv kiisu või mõni muu „raamatukoguloom”. Elus asi on kõige parem asi.
Kõige parem innustus millegi tegemiseks on aga isiklik eeskuju. Eesti raamatukoguhoidjate ühingu juhatuse esinaine Katre Riisalu toob välja huvitava võrdluse – kui meil räägitakse palju lasteteenindusest, siis Soomes areneb pereteenindus, mille puhul tuleb raamatukokku lugemist valima terve perekond korraga. Nii näeb laps, et lugemine on üks väärt ja lahe tegevus, mille jaoks tasub aega võtta.
Siinkohal meenub lugu väikesest poisist, kes saanud vanematelt hurjutada: „Varsti lähed kooli. Miks sa juba lugema ei õpi?” Poiss prahvatanud vastu: „Minu kallal võtate küll, aga kas ema oskab lugeda?!” Ta polnud ema ilmaski lugemas näinud.
Huvitav, kui paljud pered Eestis otsustavad näiteks nädalavahetusel koos raamatukokku minna?
Lisa kommentaar