Mõnede sugulussõnadega on meil kummalised lood. Selle asemel et kasutada lühikesi lihtsõnu, näiteks „nadu”, „küdi”, „käli”, „nääl”, „sõtse” ja „lell”, peame meie paremaks kohmakaid liitsõnu: „meheõde”, „mehevend”, „naiseõde”, „naisevend”, „isaõde”, „isavend”. Küllap on põhjus selles, et nimetatud liitsõnad on tähenduse poolest läbipaistvamad kui samasisulised lihtsõnad, mis pole meie argikeeles pindunud ega seostu oma tähistatavatega nii ilmselgelt.

Veel üks säästu võimaldav, aga võrdlemisi harva pruugitav sugulassõna on „õved”. See, just nagu syskonen rootslastel või siblings, harvem sibs inglastel, tähendab õdesid-vendi, ühe vanemapaari järeltulijaid soost sõltumata. Me võime rääkida täisõvedest, vaid ühe ühise vanemaga poolõvedest, õvede lastest ehk nõbudest ja nii edasi.

„Õved” on suland- ehk kohver- ehk sumadansõna, mis on saadud kahe iseseisva leksikaalse üksuse – „õed” ja „vennad” – osalise liitmise teel. „Õdedest” on võetud õ-täht, „vendadest” v ja e ning need omavahel n-ö kokku sulatatud, nõnda et koos mitmuse tunnuse d-ga on tulemuseks „õved”.

Enamik kontekste nõuabki selle sõna mitmuslikku vormi, aga kas mõnes olukorras kuluks ära ka ainsuslik „õve”? Kuluks küll. Kujutleme näiteks isa, kellel on tütar, poeg ja veel üks laps, kelle sugu on teadmata. Isa seisukohast on tegu tütre, poja ja lapsega. Tütrel aga on vend ja õve ning pojal õde ja õve.

Kõige enam räägitakse „õvedest” geneetikas ja genealoogias; vaadake kas või genealoogilisi andmeid koondavat populaarset veebilehte Geni.com. „Eesti õigekeelsussõnaraamatust” ega „Eesti keele seletavast sõnaraamatust” „õvesid” veel ei leia, mis aga ei tähenda, et me seda sõna kõne- ja miks mitte kirjakeeleski soovi korral lahedasti kasutada ei võiks.

Muide, Ameerika Ühendriikides on 10. aprillil Siblings Day, õvedepäev. Midagi sarnast kujutab endast ka hindude Raksha Bandhan augustis. Eestis sellist tähtpäeva veel pole, nii et meie peame oma õvesid aasta ringi kenasti kohtlema.