Õhus on sügist, seda on tunda juba hommikul, kui märkad, et toas on kuidagi teistmoodi õhk. Pole ka ime, sest 1. septembrini on jäänud täpselt nädal. Järjekordne põhjamaa suvi hakkab läbi saama.

Võiks arvata, et koolilaste hinge imbub nüüd kurbus, sest suvine vabadus ja helge virvarr asendub peagi range rutiiniga – hommikune tõusmine, kella peale minek, riided selga, riided kaasa, asjad kotti … Klassiruum terendab, koolikell heliseb kõrvus. Ja muidugi õppimine – laste töö, mida jagub nii kooli kui ka koju. Ei ole enam nii, et kui tekib tuju, siis lihtsalt lähed … välja, külla, teise tuppa, jalgrattaga sõitma, kinno, randa, ujumagi, kui ilmaga veab. Muuseas, uuest õppeaastast hakatakse koolides ujumisele senisest märksa suuremat tähelepanu pöörama. Nii et need, kes ühel või teisel põhjusel suvel vette ei saanud, peavad eeloleval õppeaastal niikuinii ujulasse minema.

Aga tagasi suvelõpu ja nn kooli­orjuse juurde. Niipalju kui mina olen koolialguse teemaks võtnud, paistab kooliminek vähemalt algklassiõpilastele suurt rõõmu tegevat. „Vau, jälle kooli, milles probleem! Cool!”

Oot-oot, nüüd ma taipan. Oh, mind, turakat, küll, kuidas ma aru ei saanud! Vinget ja ägedat kooliminekut taotakse ju meile pähe juba vähemalt mitu nädalat – kuhu iganes tsiviliseeritud kohta sa ka lähed (loe: kaubanduskeskused, linnatänavad), ikka ja jälle saad sa teada, kuidas cool’ilt kooli minna. Firmad ei ole laste cool’iks vormimisel kitsid: üks pakub kooli alguse puhul ägedat telefoni väga hea hinnaga, teine tasuta seadmekindlustust, kolmas aitab seljakoti selga, kui uue megakiire netiühenduse vormistad. Ja ega su kooliaasta ikka õiget hoogu sisse saa, enne kui sul on õppimiseks piisavalt head vahendid, näiteks MacBook või Lenovo sülearvuti. E-ajastust hoolimata särab poelettidel virnade viisi kaustikuid, vihikuid, päevikuid ja märkmikke, vastavalt maitsele – kellele meeldib Miki, kellele Minion.

Tegelikult on koolilaadad ammune nähtus, mäletan neid juba nõukogude ajast. Ja ilmselt oli ka Arno Tali õnnelik, kui kooliminekuks uued jalavarjud sai. Koolialguse kaubandusmöllu ei saa rahvale pahaks panna, kui mõelda, et ilma selleta oleksid lapsed märksa õnnetumad. Meeleolu, mis tekiks suviselt priiuselt üleminekul sügisesse kooli­orjusse, võiks võrrelda aastalõpu kaamosega, kui sellega ei kaasneks kirevaid asju ja lõbusat tralli.

Niisiis on lastega asi selge. Aga õpetajad, koolijuhid – mis neid koolialguse puhul õnnelikuks teeb? Eks see ole väga-väga keeruline küsimus. Aga ühe pakkumise julgen teha: meelepärane meeskond.