Pahatihti koledates värvitoonides ja liiga lohmakas või just ülearu liibuv kombinesoon – pükstest ja jopest kombineeritud ühes tükis töö- või spordiülikond või ka lasterõivas – pole just kõige stiilsem riietusese, aga on kahtlemata tänuväärselt praktiline, iseäranis meie sügises või siis mugavat ja kaitsvat kehakatet nõudvate tööde ja hobide juures.

Sõna ise – „kombinesoon” – nii tänuväärselt praktiline ei ole. Võõrkeelendi ebamugavat pikkust ja keerukust kinnitab kas või asjaolu, et selle asemel pruugitakse argikeeles ennem sõnu „kombekas” ja „kombe”.

Õnneks on meil kombinesooni tähistamiseks veel üks sõna, arvatavasti sõnale „ürp” algushääliku lisamise teel moodustatud tehistüvi „türp”. Nõnda saame tülika „kombinesooni” oma keelegarderoobist välja visata ning, asendanud selle „türbiga”, rääkida näiteks „nahktürbist” ja „kiletürbist”, „tuuletürbist” ja „vihmatürbist”, „maalritürbist” ja „suusatürbist”.

Mõnusalt suupärane „türp” on emakeele seltsi kuulsa, 1972. aasta sõnavõistluse saadus. Kuulsa sellepärast, et just see võistlus tõi, nagu on täheldanud keeleteadlane Peeter Päll, rahva sõnaloome juurde. Ja eks ka sellepärast, et võistlus oli võrdlemisi viljakas; sealt on muu hulgas pärit sellised nüüdseks nii tavalised sõnad nagu „eirama”, „taidlus”, „selve” (sõna, millel rajaneb nimi Selver), „pardel”, „kohuke”, „sõõrik” ja – kui juba riideesemetest juttu – „püksikud”.

Tolle viimase sõna autor oli muuseas võistluse kõige noorem osaline, toona esimeses klassis käiv Mait Unt. „Türbi” esitasid sõnavõistlusele teineteisest sõltumata Gavriil Karaste ja Ants Roosnaallik. Žürii pidas seda võistluse üheks silmapaistvamaks sõnaleiuks ning seda hakati kohe hoolsasti pruukima ja ajakirjanduses populariseerima.

Sama märkimisväärseks „kombinesooni” asemikuks peeti muide veel Richard Koppeli sõna „ülder”, aga see pole vastupidi „türbile” meie praegustesse eesti keele sõnaraamatutesse jõudnud. Nagu ka „vaam”, mis pakuti tähistama skafandrit, mis on ju samuti omamoodi türp.