• Hariduslikku ebavõrdsust ei saa vähendada, kui valime selle mõõtmiseks näitaja, mis probleemi väiksemaks teeb. PISA uuring sobib vaid rahvusvaheliseks võrdluseks.
• Iga-aastane hariduslõhe seire kooliti peaks olema HTM-i prioriteet.

Kujutame ette kaht peret. Mõlema kodus on mullivann või aias kümblustünn, nõudepesumasin ja kolm nutitelefoni. Esimene pere on need ostnud järelmaksuga ning suur osa igakuisest sissetulekust läheb laenumakseteks. Teine pere ostis samad asjad välja ja tal on ka sääste. PISA koduse vara mõõdikus võivad need pered paista üsna sarnased. Nende tegelik võimalus lapse haridusse raha panna võib aga olla täiesti erinev.

Kevadel, mõni kuu enne põhikooli matemaatika lõpueksamit, selgub selle erinevuse tähendus. Lapse koolis pole terve poolaasta olnud matemaatikaõpetajat ning tunde on andnud asendaja. Eraõpetaja küsib 30 eurot tunnist. Kumb pere saab lapse õpilünkade tasandamiseks appi palgata eraõpetaja? Basseini või nõudepesumasina olemasolu sellele küsimusele ei vasta.

“Vanemate keskmise sissetuleku ja õpilaste matemaatikatulemuste seos on Tallinnas olnud järjepidevalt ligi kaks korda tugevam kui ülejäänud Eestis.

Just siin on PISA koduse vara mõõdiku nõrk koht: see näitab, mis perel kodus on, kuid mitte seda, kui palju on perel vaba raha, sääste või võlakoormust, ega ka mitte seda, kui palju saab ta kriitilisel hetkel lapse haridusse investeerida.

Kuidas mõõta õpilase sotsiaalmajanduslikku tausta?

PISA on Eesti haridusdebatis üks mõjukamaid mõõdupuusid. Testitulemuste kõrval räägime üha rohkem sellest, kui tugevasti sõltub õpilase tulemus tema sotsiaalmajanduslikust taustast. Väljavõtted PISA Eesti pressiteadetest või pressiesitlustelt: „Õpilase koduse tausta mõju on vähenenud, kuid peab jääma jätkuvalt fookusesse“ (2025); „Õpilaste sotsiaalmajandusliku tausta mõju kvaliteetse hariduse saamisel on suurenenud. Läheneme OECD keskmisele (Eesti 13,4%; OECD 15,5%)“ (2022); „Oleme suutnud tagada õiglase haridussüsteemi – lastel on võrdne juurdepääs kvaliteetsele haridusele“ (2018); „Eesti kool tagab võrdsed võimalused“ (2015); „Eesti õpilaste tulemused ei sõltu oluliselt õpilaste taustast“ (2012); „Eesti haridussüsteemi on koos Soome, Rootsi, Jaapani, Norra, Islandi ja Hongkongiga arvatud edukate koolisüsteemide hulka – tulemused on üle keskmise ja sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus alla keskmise“ (2009); „Eesti õpilaste tulemustest kirjeldab sotsiaalne kontekst 9,3%, Soomes 8,3% (OECD riikides keskmine 14,4%)“ (2006).

Juba 2023. aastal avaldas arenguseire keskus Eesti enda registriandmete baasil, kui tugevasti on omavahel seotud õpilase põhikooli matemaatikaeksami tulemus ja tema vanema sissetulek. 

Inimarengu aruanne 2026 võttis selle andmestiku koos selgitustega pulkadeks lahti: 2021. aastal selgitas emade keskmine sissetulek üle Eesti koolide lõikes 24% matemaatika põhikooli eksamitulemuste variatsioonist, Tallinnas oli vastav näitaja 50%.

Tallinnas süveneb hariduslik kihistumine kiiremini kui mujal Eestis. Vanemate keskmise sissetuleku ja õpilaste matemaatikatulemuste vaheline seos on Tallinnas olnud järjepidevalt ligi kaks korda tugevam kui ülejäänud Eestis.

(Vaata tabel 1 ja 2. PISA puhul on aluseks ESCS-indeks – PISA majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise staatuse mõõdik. PISA 2025 tehnilise raporti järgi koosneb ESCS võrdselt kolmest standardiseeritud osast: vanemate kõrgeim ametialane staatus (HISEI), vanemate kõrgeim haridus (PAREDINT) ning kodused esemed (HOMEPOS).)

Teadusmaailmas on haridusliku ebavõrdsuse mõõdikute n-ö kuldne kolmik vanemate sissetulek, amet ja haridus. ESCS-i puhul on teaduskirjanduses küsimusi tekitanud eelkõige see, kuidas indeksis mõõdetakse pere majanduslikku olukorda: otsese sissetulekunäitaja asemel kasutatakse koduseid esemeid.

Miks ei võiks PISA siis juba vanemaid ka küsitleda? Põhjenduseks tuuakse PISA 2025 tehnilises raportis järgmist: „Andmete kogumine otse vanematelt võib ulatuslikes uuringutes olla ebapraktiline sellega seotud kulude tõttu.“ Veel huvitavam on, et PISA on ka ise aastal 2024 põhjalikult analüüsinud, kuivõrd olemasolev küsitlus mõõdab seda, mida peaks mõõtma. Mõned näited: üldiselt alahindavad õpilased vanemate ametialast staatust umbes sama palju (20%), kui ülehindavad“ (21%); kultuurilise komponendi „vanemate haridustase“ kohta annab peaaegu iga kolmas õpilane teistsuguse info kui vanem ise; sagedamini alahinnatakse (18%), kui ülehinnatakse (13%) vanema haridust. Ja mis kõige teravam: selliste koduste esemete nagu raamatute ja digiseadmete puhul langevad õpilaste ja vanemate vastused kokku alla 50%. PISA 2025 eestikeelset küsitlust analüüsides tekkis aga hoopiski suurem küsimus: kuidas vastab 15-aastane, kes elab kärgperes, vaheldumisi ema ja isa juures? Kas ta peaks summeerima mõlemas kodus olevad asjad?

“Kummast peaks hariduspoliitika lähtuma: kas 6000 õpilase PISA-küsitlusest või enam kui 100 000 õpilase pere tegelikke sissetulekuid kajastavatest Eesti registriandmetest?

Kummast peaks hariduspoliitika lähtuma: umbes 6000 õpilase PISA-küsitlusest või enam kui 100 000 õpilase pere tegelikke sissetulekuid kajastavatest Eesti registriandmetest? Kui kaks andmeallikat annavad haridusliku ebavõrdsuse kohta erineva pildi, tuleb esmalt hinnata, kumb mõõdab uuritavat nähtust täpsemalt. PISA sobib rahvusvaheliseks võrdluseks, kuid Eesti sees haridusliku ebavõrdsuse hindamisel peab lähtuma parimast olemasolevast teadmisest. Hariduslikku ebavõrdsust ei saa vähendada, kui valime selle mõõtmiseks näitaja, mis probleemi väiksemaks teeb. 

Kes maksab hariduslõhe kinni? Ühiskond. Nobelist James J. Heckmani uurimused on näidanud, et laste arengusse ja oskustesse varakult investeerimine on ühiskonnale palju tulemuslikum kui hiljem tekkinud probleemide lahendamine. 

Kuidas edasi?

OECD (2018) definitsiooni kohaselt tähistab hariduslik ebavõrdsus olukorda, kus õpilaste õpitulemused sõltuvad nende päritolust või sotsiaalmajanduslikest tingimustest, mitte võimetest ega pingutusest. Õpilane ei saa valida oma pere sissetulekut, vanemate haridustaset ega seda, kas kodus on vaikne koht õppimiseks ja keegi, kes vajadusel aitab. Samamoodi ei saa ta valida, millised tingimused ootavad teda koolis. Ühes koolis õpib laps 12 õpilasega klassis, teises peab õpetaja jagama oma tähelepanu 39 õpilase vahel. Ühes koolis on klassil aastaid sama kogenud matemaatikaõpetaja, teises annab asendustunde hoopis ajalooõpetaja, sest matemaatikaõpetajat lihtsalt ei leita.

Viidates Eesti inimarengu aruandele 2026, „Eesti hariduslõhe on väheste ressurssidega koolis õppiva ja nõrga sotsiaal-majandusliku taustaga“. Domineeriv diskursus hariduslõhe suunal kipub näpuga kodu suunas näitama – madala hariduse ja väikse sissetulekuga ning lastega mitte tegelevad vanemad. Siiski on teaduskirjanduses hakatud märkama kooli rolli, kus lisaks laste taustale on mõnikord määravamadki hoopis koolide ressursierinevused. Eestis tasubki küsida, kuivõrd süvendavad hariduslõhet koolide ressursierinevused: õpetajate ja tugispetsialistide puudus, vähesed võimalused osta kvaliteetseid õpikuid jne. Just puudujääke kooli suunal, sh õpetajate puudust ja taset, nimetati ühe olulise põhjusena, miks 28% Eesti lapsevanematest on lapsele eraõpetaja appi palganud. 

“Eestil ei ole alla 10 000 sünniga aastas luksust ühtegi last üksi jätta, ükskõik millisest kodust ta tuleb.

Indrek Lillemägi tõi 03.09 Vikerraadio „Reporteritunnis“ esile, et Eesti on üks väheseid riike, kus koolide rahastamisel ei võeta arvesse sotsiaalmajanduslikku tausta. Leian, et eriti oluline on hariduslõhe analüüsis arvestada ka koolide ressursierinevusi, näiteks õpetajate taset ja kättesaadavust, koolijuhtimise kvaliteeti, tugispetsialistide olemasolu ning õpilaste ja õpetajate suhtarvu. Eestil ei ole alla 10 000 sünniga aastas luksust ühtegi last üksi jätta, ükskõik millisest kodust ta tuleb – kool peab olema turvaline ja lootust andev koht. PISA 2025 üks vastus annab ka kinnituse, et meil on selles väga head eeldused. Nimelt sedastab PISA 2025: „Eesti õpilastest 83% uskus, et võimekust saab arendada töö, pingutuse ja tagasiside abil, ning selle näitaja poolest oli Eesti osalenud riikide hulgas 1. kohal“ ning „Eesti õpilastest 72% uskus, et neil on võimalik oma taustast sõltumata elus edasi jõuda ja oma ühiskondlikku positsiooni parandada. Selle näitaja poolest oli Eesti maailmas 5. kohal.“

Mida siis PISA suunal soovitada? Võiksime siduda PISA akadeemilise testi tulemused Eesti registriandmetega, et analüüsida nii osalenud koolide taustakarakteristikuid kui ka õpilaste sotsiaalmajanduslikku tausta. Ja kui mitte siduda PISA-ga, siis iga-aastane hariduslõhe seire kooliti peaks olema haridus- ja teadusministeeriumi prioriteet.