Muljeid Londoni koolikülastustest.

Eesti koolijuhtide järelkasvu programmi delegatsioonil oli novembri algul soodne võimalus heita kiirpilk Inglismaa haridussüsteemi telgitagustesse.

Programm nägi ette külastusi Londoni nelja haridusasutusse: ülikooli, põhikooli, lasteaeda-algkooli ning kohalikku vabatahtlikust algatusest tuule tiibadesse saanud huvihariduskeskusse.

Riigi sekkumune tahetakse viia miinimumini

Laiapõhjaline ülevaade Inglismaal kehtivast koolisüsteemist anti University College Londoni haridusteaduste instituudis. Viitamine just Inglismaale pole keelevääratus: nagu toonitasid ka lektorid, omavad Ühendkuningriigi koosseisu kuuluvad Šotimaa, Wales, Inglismaa ning Põhja-Iirimaa oma haridusküsimuste reguleerimisel autonoomiat ning erinevad üksteisest omajagu. Üle 50-miljonilise elanikkonnaga Inglismaal õpib meie mõistes munitsipaalkoolides 93% kõigist õpilastest, ülejäänud käivad tasulistes erakoolides. Munitsipaalkoolides õppijaist kuulub omakorda 95% nn ühtluskoolide hingekirja, üks kahekümnest võtab aga igal hommikul ette tee nn grammar school’i – Eesti mõistes eliitkooli, mis võtab vastu vaid õpilaste koorekihi. Tung mainekatesse eliitkoolidesse nagu näiteks Eton on mõistagi suur.

Üleriigilised testid leiavad Inglismaal aset vanuses 7–11 sõltuvalt koolist, õpilastel tuleb sooritada inglise keele ja matemaatikaeksam, nn Scholastic Assessment Test ehk SAT; järgmine oluline verstapost haridusteel edenemiseks tuleb ületada umbkaudu 15-aastaselt ehk meie mõistes põhikooli lõpus. Siis hinnatakse õpilaste oskusi suure, umbes kümme õppeainet sisaldava komplekstesti alusel. Üleüldse on britid väga usinad hindama, lisaks õpilastele ka koole. Koolide hindamise ülesanne on koondunud asutusse Ofsted (The Office for Standards in Education). Briti õpetajatele näis selle asutuse nimi kõlavat pisut hirmutavalt. Siinkohal väärivad äramärkimist neli peamist kriteeriumi, mille inglased oma hariduselu parendamiseks sõnastanud on.

• Koolid ja õpetajad vastutavad iseenda arengu eest.
• Koolid õpivad ja tuginevad üksteise kogemustele ning teaduslikele pedagoogilistele uurimustele.
• Edukaimad koolid ja koolijuhid laiendavad oma mõjusfääri ka teiste koolide üle, tagamaks kõige efektiivsemate kogemuste leviku.
• Riigi sekkumine ja eelistuste määramine tuleb ideaaljuhul viia miinimumini.

Sarnaselt teiste riikidega maadlevad ka britid paradoksiga, kuidas kaasata kooli kogukond, õpilased, pedagoogid, vanemad ja kujundada ühtne tervik, mis keskenduks haridusele laiemalt kui vaid riiklikeks testideks õppimine ning annaks koolile vabaduse kujundada õpet oma näo järgi. Samal ajal peab kool edenema karmi konkurentsi oludes, kus ainus kaalukeel on õpilaste keskmised tulemused neilsamustel üleriigilistel eksamitel.

Kui asetada kõrvuti Eesti ja Inglismaa, siis tundub, et siinmail suhtutakse koolide paremusjärjestusse saareriigiga võrreldes üsna leebelt. Inglaste kollektiivsesse vaimsusse näib konkurentsipõhisus märksa sügavamalt juurdunud olevat.

Koolis räägitakse 60 emakeelt

Southfields Academy põhikoolis toodi ühe peamise valupunktina välja nende ühiskonnas valitsev sotsiaalne ebavõrdsus. Tohutult kirju pilt Londoni elanikkonnast avaneb igal sammul, kuid omaette elamus oli seda kogeda linnasüdames paiknevas Southfields Academys. Koolihoone kõrgematelt korrustelt avaneva vaate juurde kommenteeris õppejuht ilmekalt, kust nende kooli 1200 õpilast hommikuti tundidesse saabuvad. Hoopiski mitte esiplaanil paiknevast madalate üksikelamute rajoonist, igaüks enam kui miljon naela väärt, vaid taamalt, kus kõrguvad ilmetud, hallid ja kõrged paneelmajad, nii mõnigi sotsiaalmaja staatuses.

Suure kooli haldamist ei lihtsusta ka see peadpööritav asjaolu, et kõigi õpilaste peale on ühes koolis esindatud 60 emakeelt. Poiste 7. või 8. klassi kehalise kasvatuse tunni külastus andis sellele kujuka kinnituse. Poisse suvaliselt enda juurde kutsunud õppejuhi ärgitusel jõudsid end tutvustada nii nooruk Bulgaariast, Eritreast kui ka Iraagist, täpsemini Kurdistanist. Omaette vaatamisväärsus oli kehalise kasvatuse õpetaja ise, rastafari kombeid järgiv mustanahaline mees, kes ei tahtnud õpetaja klassikalisse kuvandisse ära mahtuda ning kelle kohta poetas ka meie giid, et koolil on olnud teatavaid raskusi talle endale kooli kultuuri selgeks tegemisega. Sedavõrd kireva seltskonna ohjamiseks on koolis sisse seatud ranged reeglid, mis – nagu toonitasid ka koolijuhid – teenivad peaasjalikult üht eesmärki: et ei saaks tekkida mingisuguseidki halle, „juriidiliselt” reguleerimata alasid, mida õpilased on varmad ära kasutama.

Kooli koridoridesse on tõmmatud kollased eraldusjooned, tagamaks vasakpoolne liiklus. Klassid on varustatud koridoripoolse aknaga, tänu millele saavad teised töötajad tunni käiku jälgida. Kõikjal on seinad varustatud plakatitega, mis meenutavad kooli kolme põhireeglit: „Oma käed ja jalad hoia endale!” (vältimaks multikultuurses seltskonnas hõlpsasti tekkivaid vääritimõistmisi), „Järgi kõiki reegleid!”, „Austa teisi!”. Tundi segavad õpilased eemaldatakse klassist ja nendega tegeldakse eraldi. Mobiiltelefonide kasutamisel selleks mitte ettenähtud ajal konfiskeeritakse need koheselt. Kooli reeglite vastu eksinud õpilased pannakse järelvalvaja pilgu all tegema kogukondlikku tööd, näiteks koristama.

Kogu kooslust aitavad kontrolli all hoida kooli 300 töötajat, neist 120 on õpetajad. Väidetavalt töötab selles koolis ka inimene, kes aitab lapsevanematel lapsevanem olla. Peamine suhtlusvahend on raadiosaatja. See esmapilgul pisut kinnipidamisasutust meenutav miljöö täidab siiski oma eesmärki – õpilased ei ela hirmuvalitsuse all, vaid teavad oma piire, samuti ei saa kooli üldisele õhkkonnale ette heita kalkust ega külmust. Ja lõppeks kuulub kool ka Inglismaa mõrvarliku koolikonkurentsi mõõdupuu järgi võidumeeste hulka, kuna üldkeskmisena on testide tulemused liikunud tõusujoones. Tõsi, ei maksa unustada, et ka raha on piisavalt, alates eeskujuliku labori ja jõusaali varustusest ning lõpetades basseini, mänguväljakute ja korraliku staadioniga.

Vabatahtlikud õpetavad lapsi lugema

Põgus visiit pigem vaesesse Hackney linnaossa tipnes külastusega kohta, mis väliselt meenutas raamatupoodi, osutus aga lugemisklubiks, mis mõeldud 9–12-aastastele lastele. Sellegi algatuse initsiatiiv sai alguse vajadusest vähendada paljude kooliõpilaste mahajäämust lugemisel.

Tähelepanuväärseks muutis koha eelkõige asjaolu, kui palju vabatahtlikke Hackney Piratesi nime kandva huviringi tegemistest osa võttis. Need inimesed tegevat seda missioonitunde ajel, missiooni, mille eesmärk on kujundada noorte lugemisharjumusi ning parandada kirjaoskust suurlinnas, kus sotsiaalsete kääride tõttu pole viimane sugugi nii iseenesest mõistetav kui meil.

Valdav on projektõpe

Meie grupi põgusa Londoni-ringreisi viimane peatus oli Ainslie Woodi lasteaed-algkool. Tundus, et sealmail terminit „lasteaed” pigem ei kasutata, kuna koolitee algabki 3–4-aastaselt eelkoolis, mis on Inglismaal sageli esimese kooliastmega ühendatud. Koolihoone on põhiplaanilt ristikujuline, kusjuures risti iga väljaulatuv laba on kujundatud õpiruumideks vastavalt õpilaste vanusele ning tähistatud temaatiliselt eri värviga. Nelja sektsiooni vahel paiknevad aga raamatukogu, õpetajate tuba ning aula.

Tõsiasi, et rahapuuduse taha ruumide sisustus ei jää, õhkus igast nurgast ja igast esemest. Peatus aga silm mõne klassikomplekti õpilaste nimekirjal, tuli teadvustada iseäralikku tõsiasja, et kõikvõimalike türgi, rumeenia, araabia, aafrika, aga ka vene ja leedu nimede seas kohtas briti nimesid üsna harva. Valdav õpetamise metoodika langes projektõppele ning õpetajate koostöö oli tagatud juba puhtalt sellega, et majaplaan ei jätnud võimalustki, et pedagoogid liialt eraldatusse kaduda saaksid.

Ekskursioon Londoni haridusasutustesse oli ilma igasuguse kahtluseta äärmiselt huvitav, kuid nagu oli ka arvata, pole paradiisi sealgi. Küll aga on rohkem raha ja inimesi ning vähem tülpinud nägusid, millele kaks eelmainitud aspekti muidugi kaasa aitavad.

University College’is sõnastati ka lähituleviku suurimad väljakutsed Inglismaa haridusele: ühe suurenev õpilaste arv (eelkõige immigratsioonist), õpetajate nappus ning senisest väiksemad eelarved. Vaadates vähemasti kahte viimast, kas need ei kõla mitte tuttavalt?