„Poro” on sõna, mida meil kasutatakse rohkem vist selle argises ja ülekantud tähenduses – hea põhjanaabri soomlase kohta. Sõnaraamatujärgne otse- ja esmatähendus on siiski teine, nimelt tähistab „poro” esiti põhjapõtra.

Jah, tõepoolest, mitte ainult soome, vaid ka eesti keeles. Kui tahta zooloogiliselt täpne olla, tähendab „poro” just Euraasias levinud põhjapõtru; Põhja-Ameerika metsikute põhjapõtrade kohta öeldakse hoopistükkis „karibu”.

„Poro” käänamisel tasub tähele panna, et on kaks rööpset võimalust: saab käänata nagu „elu” (omastav „poro”, osastav „poro”) või nagu „pere” (omastav „poro”, osastav „porot”). Ja kui jutt juba käänamisele läks, siis teeme „karibu” käänamise ka selgeks; siin kirjakeel rööpseid võimalusi ei paku, too sõna käändub ainult ühtviisi, „ohutu” või „kõrge” eeskujul.

Niisiis ei ole osastav mitte „karibud” ja „karibusid”, nagu sageli öelda tahetakse, vaid „karibut” ja „karibuid”. Ja näiteks mitmuse seestütlev on „kaributest”, mitte „karibudest”.

Aga miks üldse propageerida sõna „poro” teatud mõttes läbipaistvama liitsõna „põhjapõder” asemel? Esiteks nimelt sellepärast, et see sõna võimaldab meil vajaduse korral ökonoomsel moel rõhutada, et me räägime just Euraasia põhjapõtradest, mitte Ameerika põhjapõtradest või põhjapõtradest üldiselt.

Teiseks võimaldab sõna lühidus kergemini moodustada liitsõnu. „Põhjapõdrakarja”, „põhjapõdrakasvatuse” ja „põhjapõdrarakendi” asemel on ju palju mugavam öelda „porokari”, „porokasvatus” ja „pororakend”. Samamoodi on „põhjapõdrapulli” ja „põhjapõdralehma” ning „metsapõhjapõdra” ja „tundrapõhjapõdra” asemel hõlpsam öelda „poropull” ja „porolehm” ning „metsaporo” ja „tundraporo”.

Nii porod kui ka karibud veedavad suure osa ajast sõrgadega lund kaevates. Mikmakikeelne qalipu, millest lähtub sõna „karibu”, tähendabki muuseas „lumekühveldajat” või „seda, kes kaevab”. Kaevavad porod ja karibud aga sellepärast, et lume all kasvab nende peatoidus – porosamblik, mille kohta võib kasutada ka kauni kõlaga sõna „kladoonia”.