Analüüsid näitavad, et probleemi kompleksne lahendamine on tulevikus üks olulisemaid oskusi. Maailma majandusfoorumi uuringu alusel on see võtmeoskus enam kui kolmandikul 2020. aasta töökohtadest. Nii on see kaugelt laiemalt vajalik oskus kui ükski teine. Kompleksset probleemi lahendamise oskust on defineeritud kui võimet lahendada uusi, määratlemata probleeme komplekssetes situatsioonides.

Õpetajakoolituse kontekstis on üks tuntumaid probleemilahenduse teerajajaid George Pólya, kes alustas oma teadlasekarjääri Ungaris, jätkas ühes Euroopa tugevaimas teadusülikoolis ETH Zürichis ning rändas 1940. aastal sõja tõttu Ameerika Ühendriikidesse, kus töötas karjääri lõpuni Stanfordi ülikoolis. Kuigi teda on nimetatud ka 20. sajandi üheks suurimaks matemaatikuks, on tema töödel palju laiem mõju. Eelkõige tahaksin huvilisteni tuua põhisõnumid 1945. aastal Stanfordis ilmunud ja hiljem mitme kordustrükina enam kui miljonis eksemplaris avaldatud teosest „Kuidas seda lahendada” („How to Solve It”). Üllatavalt näitab see teos, et Pólya mõtles juba üle 70 aasta tagasi probleemide komplekssele lahendamisele ja tema neljaetapiline mudel võiks praegusest sagedamini leida koha õpetajate tööriistakastis.

Pólya võrdleb probleemi lahendamise oskust ujumisoskusega – see on praktiline oskus, mis vajab harjutamist. Samas toob ta nüüdisaegsele õpikäsitusele omaselt välja õppijakeskse lähenemise – õpetaja roll on õppijat aidata, õppijat ei tohi drillida, talle tuleb anda lahendada piisavalt keerukaid uudseid probleeme ja suunata teda mõtlema süsteemsele probleemilahendusele. Pólya välja toodud etapid on järgmised:

1) probleemi tuleb mõista;

2) tuleb välja mõelda probleemi lahendamise kavand;

3) plaani järgi tuleb tegutseda;

4) tuleb vaadata tagasi.

Probleemi mõistmiseks tuleb küsida lihtne küsimus: mis on meile tundmatu? Seda saab küsida mitmel viisil: mida on vaja; mida sa tahad teada saada; mida tuleb otsida? Need on ka minu põhiküsimused, õpetades õpetajate täienduskoolitusel uurimistöö juhendamiseks vajalikke oskusi või ülikoolis probleemilahendamise ainet. Uskumatult tihti sõnastatakse probleeme, milles ei ole tegelikult meile tundmatut. Tundmatu võib olla see, milleni tahame jõuda, või see, kuidas selleni jõuda. Näiteks uut õppematerjali koostades ei tea me alguses üldse, milline see välja peab nägema, kuid teame etappe, mis selle valmimisel olulised on – vajaduste analüüs, struktuuri loomine, eri valdkondade ekspertide kaasamine jne. See on David Jonasseni klassifikatsiooni järgi disainiprobleem. Samas näiteks õpilaste tundi hilinemise probleemi lahendades on meil tulemus hästi teada – õpilased ei hiline –, aga selleni jõudmiseks on palju võimalikke teid ehk tundmatu on lahendustee.

Probleemi lahendamise kavandamine tähendab, et mõtleme välja, kuidas saame tundmatu teada. Seejuures on meil konkreetse probleemi lahendamiseks vaja eelteadmisi. Kui neid veel ei ole, siis tuleb need omandada, näiteks lugedes või teistega rääkides. Samuti tuleb otsida, kuidas on varem sama probleemi või analoogseid probleeme lahendatud. Kui probleem on liiga kompleksne ja raskesti hoomatav, tuleb see jagada tükkideks – osaprobleemideks. See mõte võiks aidata innustada meist igaüht rohkem lugema.

Koostatud plaani järgi tegutsemine on etapp, milles probleem lahendatakse. Seejuures töötatakse välja igasugused detailid ja kogutakse andmed, millest peaks leidma tundmatu. Sel etapil on hästi oluline, et väljatöötatud plaanist peetaks kinni, ja seetõttu tuleb seda regulaarselt kontrollida.

Kuid lahenduse teadasaamisega probleemi lahendamine veel ei lõpe. Viimane etapp on tagasivaatamine – see aitab õpitut mõtestada ja arendada probleemilahendamise oskusi. Samuti võimaldab see paigutada probleemi ja lahendi laiemasse konteksti ning mõista, et probleem ei ole veel ammendunud. Võib-olla ilmneb, et leitud lahend sobib vaid teatud tingimustes. Sellised piirangud tuleb korrektsuse huvides lisada. Ja muidugi on tagasi vaadata oluline ka selleks, et vähendada probleemi lahendamisel tekkida võivate vigade riski.

Kas pole lihtsad ja laialdaselt rakendatavad juhised ka tänapäeval: saa probleemist aru, tee lahendamise kavand, rakenda seda ja vaata tehtule tagasi? Ongi lihtsad. Pólya raamatus on see esitatud vaid veidi enam kui 30 leheküljel lihtsas inglise keeles. Seega võiks raamat sobida lugemiseks igale Eesti õpetajale. Raamat ise jätkub aga umbes 200 leheküljel mitmesuguste probleemilahendamisega seotud terminite avamisega. Seegi on huvitav lugemine.

Rubriigis „Stanfordi sõnumid“ tutvustab USA-s Stanfordi ülikoolis külalisteadlasena töötav prof Margus Pedaste Eesti õpetajatele Stanfordi haridusteadlaste ja ülikooli külastavate teadlaste töid ja tegemisi.