Avastasin juba põhikoolis, et kui mõnes õppeaines särada, vaatavad teiste ainete õpetajad läbi sõrmede, kui ma nende aines mitte midagi ei tea, oska ega tee.
Minu apaatia näiteks vene keele vastu oli sedavõrd äärmuslik, et gümnaasiumi lõpus polnud mul isegi slaavi tähestik selge. Minu saavutamatuse ulatuse tõeliseks mõistmiseks lisan, et vene keele tunnid algasid juba esimeses klassis. Mäletan, kuidas vene keele õpetaja andis gümnaasiumis mulle 5. klassi õpiku, lootes, et sellest käib mu jõud üle. Vedasin seda küll lihaseid pingutamata kodu ja kooli vahet, kuid vaimne jõud sellest üle ei käinud. Õpetaja mõistis juba mu pilgust, et täna pole jälle mõtet mind vastama kutsuda. Kust tunnistusele kolmed tulid? – Kуда я знаю. (Aitäh, Google Translate.)
Kui mind oleks täie rangusega hinnatud, küllap jäänuks mul kool lõpetamata. Tegelikult korra jäigi. Läksin pärast põhikooli teise kooli. Jõuludeks oli ilmne, et kooli, kus minu senised silmapaistvad saavutused midagi ei lugenud, ma lõpetada ei suuda. Munadepühadeni tegin nägu, et käin koolis. Sügisel alustasin kodugümnaasiumis uuesti. Trikk, et olen mõnes aines erakordselt tubli, kuid teistes saamatuse käilakuju, töötas sama õlitatult kui põhikoolis. Õpetajad olid ju samad.
Ühtki logopeedi, koolipsühholoogi, sotsiaalpedagoogi ega eripedagoogi oma kooliteel ma ei kohanud. Kui oleksin kohanud, küllap oleks neist vähemalt logopeed, koolipsühholoog ja sotsiaalpedagoog mul nööbist kinni võtnud ja mind haridusteel toetanud. Kui neist ka muud kasu poleks olnud, oleksin ehk logopeedi abiga vähemalt vene keele susisevad tähed suupäraseks saanud.
Ehkki minu gümnaasiumi lõpetamisest on möödas pea kaheksateist aastat ning Eesti saanud oluliselt rikkamaks ja muutunud palju euroopalikumaks, pole Haridussilma andmetel igas viiendas tavakoolis ühtki tugispetsialisti. Koolipsühholoog puudub 70%, eripedagoog 67%, logopeed 54% ja sotsiaalpedagoog 33% tavakoolidest. Kes ütleb neis koolides õpetajale, et õpilasele kolme panemine mitte millegi eest ei ole okei isegi juhul, kui õpilane mõnes muus aines särab? Kes ütleb lapsevanemale, et laps tuulutaks õhtuti lisaks matemaatika ja ajaloo õpikutele ka vene keele omi? Kes näitab õpilasele ette, kuidas keerata keelt nõnda, et Ж, З, С, Ц, Ч, Ш ja Щ pole üks s kõik. Kes neis koolides otsib lapse üles ja näitab, et ka väljaspool arvutiekraani on elu?
Lisa kommentaar