Charlan Jeanne Nemeth on USA psühholoogiaprofessor. Juba 1970-ndatest peale on ta välja mõelnud üha uusi katseid, millega täiendavalt tõendada ja mõtestada oma keskset ideed: rühmad, mille liikmete hulgas juhtub olema ka mõni teisitimõtleja, on oluliselt tõhusamad ja originaalsemad kui rühmad, kus valitseb üksmeel. Teisitimõtlejatel on positiivne mõju rühmale isegi siis, kui nad mängivad tola – esindavad selgelt ekslikku seisukohta või püüavad muul moel rühmatööd segada.

Ühes Nemethi katses nägid katsealused kaarte, millega silmaarstid tuvastavad värvipimedust – üht värvi ringidega on kirjutatud mõni number ja teist värvi ringid on numbri taust. Ühtede katsealuste sekka sokutas Nemeth oma kaastöötajad, kelle salamissioon oli katsealustest rühmakaaslastele öelda, et nemad näevad värvikaartidel, millel tegelikult olid sinist värvi numbrid, rohelist. Kontrollrühmas Nemethi kaastöötajaid ega mingit salamissiooni polnud.

Katse teises osas pidid katsealused nimetama esimesena pähe tulevaid siniseid või rohelisi asju. Ehkki kaastöötajad otseses mõttes valetasid ja mingit mõistlikku panust rühmatöösse ei andnud, suutsid need katsealused, keda Nemeth püüdis kaastöötajate abil segada, oluliselt rohkem ja oluliselt originaalsemaid siniseid ja rohelisi asju nimetada kui kontrollrühmas olnud katsealused.

Nemethi sõnum on lihtne: teisitimõtlejad ja segajad ei pruugi olla tingimata halvad. Nemethi sõnul kipume me ülesandeid lahendades või otsuseid tehes mõtlema kitsastes piirides – nii nagu enamik meie ümber olijatest mõtleb. Teisitimõtlejatega kokkupuude, isegi kui neil pole grammigi õigus, avardab raamistikku, milles püüame oma probleeme eluteel lahendada.

Andekate ühte kooli koondumine (koondamine) on sama mündi teine külg, mis kaasava hariduse eelsel ajal viis puudega või mitmesuguste häiretega õpilased omasuguste sekka erikoolidesse. Kui kaasava hariduse ajastul tulevad erikoolidest puuetega õpilased tavakooli ja ideaalis isegi tavaklassi, siis sama mündi teise küljena tuleb leida võimalus tuua andekad eliitkoolidest tavakooli.

Samamoodi nagu puudega inimesed on osa ühiskonnast, kellega tuleb õppida toime tulema – nemad meiega, meie nendega –, on ka andekad osa ühiskonnast. Nendegagi tuleb õppida toime tulema – nemad meiega, meie nendega. Kui üksteisele muud pakkuda pole, siis teisitimõtleja rolli ikka sobime.