Mõnusalt suvised ilmad meelitavad lapsed õue ja soodustavad igasuguseid vahvaid hädaohtlikke tegevusi värskes õhus. Minu üheksa-aastane tütar avastas näiteks juba möödunud suvel ragulkad ja nendega märkilaskmise.

Too sõna, „ragulka“, on otselaen vene kõnekeelest (рогуля ‘harkjas ese, harkjalg’ > рогулька). Seda sõna teavad lapsed hästi, samas kui selle suupärasem ja justkui omakeelsem sünonüüm „kada“ ei paista nii teada-tuntud olevat. Mõtlesingi siis, et õpetan sel suvel tütrele selgeks ka sõna „kada“.

Ent hakates uurima, milline on „kada“ päritolu, avastasin, et „Eesti etümoloogiasõnaraamatus“ seisab sõna järel märkus „tundmatu päritoluga tüvi“. Õnneks on eesti sõnade ajaloo huvilistel peale suurepärase etümoloogiasõnaraamatu olemas ka suurepärane leksikoloog Udo Uibo, kelle artiklisarja „Etümoloogilisi märkmeid“ 15. osas (Keel ja Kirjandus 12, 2014) on juttu ka „kada“ huvitavast päritolust.

Uibo väitel on „kada“ eelkäijaks sõna „kadapulk“, mis omakorda „võiks olla sõna katapult ‘antiik- ja keskaegne kiviheitemasin’ rahvaetümoloogiline ümberkujundus poisikeste keelepruugis“. („Rahvaetümoloogilise“ all peetakse silmas kõnelejale arusaamatu või lihtsalt keerulise sõna mõistelist ja häälikulist seostamist mõne tuttava sõnaga – huvitav keelenähtus, millest tulevikus kindlasti lähemalt juttu tuleb.)

Uibo järgi on tähendusülekanne päratult sõjarelvalt väikesele, kuigi samuti ohtlikuvõitu mänguasjale aset leidnud saksa keeles; meil on võõrapärasest „katapuldist“, mille juured on muuseas antiigis – ladina ja kreeka keeles –, saanud „koduse kõlaga kadapulk ning seejärel ülilihtne, täiesti omasõnana mõjuv kada“. Et siis jah, „ragulkaga“ võrreldes suupärasem ja justkui omakeelsem küll, kuid tegelikult ikka võõrast päritolu!

Aga „kadaga“ seotud keelefinessidest tähtsam on lastele õpetada muidugi seda, et linde, kasse, vanainimesi ja teisi elusolendeid kadaga lasta ei maksa – isegi sihtida mitte! Olgu pealegi, et kada pole päris katapult.