Ma ei tea, kas keegi peale minu on märganud, et eesti keelde sätib end vargsi üks järjekordne tarbetu tõlkelaen, „praktiline nali“. Laenu allikas on inglise practical joke – practical sellepärast, et erinevalt puhtsõnalisest, suuliselt või kirjalikult väljendatud naljast eeldab see millegi päriselt tegemist mingite päris asjade abil; naeru ei kutsu esile mitte niivõrd sõna, kuivõrd asi või tegu. Teate ju küll: tordiküünlad, mis puhumise peale ära ei kustu, sigaretid, mis paari mahvi järel plahvatavad, haisupommid, peerupadjad, pasteerimine …

Roald Dahlil on raamat „Esio Trot“ (eesti keeles „Nokk Plikk“), kus mees sokutab oma naabrinaise koju üha pirakamaid kilpkonni, lastes tal arvata, et tegemist on ühe ja sama isendiga, kes kasvab tänu kõrvasosistatud võlusõnadele. Hiljem, kui loom on juba nii suur, et ei mahu majja ära, hakkab mees naise koju panema järjest väiksemaid kilpkonni, lastes tal uskuda, et kahaneminegi toimub tänu võlusõnadele. Ka Dahli loo aluseks on üks väidetavasti päriselt tehtud „praktiline nali“.

Eesti keeles pole too kohmakas „praktiline nali“ tegelikult midagi muud kui „vemp“, „vigur“, „vimka“, „ninanips“, „ninaprill“ (iseäranis aprillis), „riugas“, „krutski“, „krutstükk“ või „vingerpuss“. Olge lahked, sõnu kui palju. Kõiki korraga lähemalt vaatama ei mahu, vaadakem siis viimastki.

„Vingerpussi“ järelosis „-puss“ on meile tulnud saksa keelest. Alamsaksa pusse tähendab nalja, kelmustükki, saksa Posse muu hulgas nalja, veiderdust, tembutust. „Vinger-“ on aga häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi (vrd nt soome ja karjala vinkura ‘kruss, keerd, kõverus’ ning isuri vingerdää ‘vingerdada’). Niisiis on „vingerpussis“ kohtunud saksa ja läänemeresoome keeled, andes meile ühe parajalt kelmi sõna, millega tähistada üht parajalt kelmi tegu.

Murdekeeltes ja vanemas kirjanduses võib „vingerpussi“ tähenduses kohata ka üksi sõna järelosist „puss“ (omastavas käändes „pussi“). Oleks see vast puss, kui päkapikk kommi asemel tossu sisse porgandi jätaks!