Mina ei tunne, et lapsed või vanemad mind kiusaksid. Nad ei kiusagi.

Postimees avaldas 22. jaanuaril loo (Martin Ehala, „Väärkohtlemine on ületamas õpetajate taluvuse piire“) sellest, kuidas Eesti õpetaja on hädas. Üldistades ja ülekohtuselt madaldades õpetajate võimet tulla toime raskete lastega, aga veelgi enam unustades head õpetajad ja kõik teised lapsed. Unustades, et eesti laps ei ole kiuslik, vääriti kohtlev, räuskav ja solvav. Eesti laps on väga tubli ja tark, kuid vahel väga karmide oludega kodust.

Arvan, et 93% eesti õpetajatest, kes uuringule ei vastanud, tunnevad samamoodi kui mina või vähemalt mitte nii hullusti kui artiklis. Ma arvan, et neil ei olnudki aega vastata üleskutsele „Kas sind, eesti õpetaja, laps kiusab?“.

Koolielu killukesed

Neil ei olnud aega, sest nad valmistasid ette tunde ja materjale, et tunnid oleks enam kui vaade õpikusse; parandasid töid ja andsid tagasi- ning edasisidet; pidasid arenguvestlusi, ümarlaudu, vestlusringe või külastasid isegi lapse kodu; koostasid töökavu, osalesid töörühmades, et koostada arengukavu, visioonidokumente, mõõtmisvahendeid; koolitasid end muutusi juhtivaks, digipädevaks, innovaatiliselt mõtlevaks, motiveerivaks, tõenduspõhiselt väärtusi arendavaks ja mida kõike veel.

Väljatoodud näited artiklis on mõnes mõttes Eesti koolielu killukesed. Aga minu kogemus varasemalt erikoolis ja tavakoolides ning praegu nii-öelda eliitkoolides on, et selliseid lapsi on üksikuid. Seda teab ja tunneb ka suur osa Eesti õpetajatest. See ei ole üldistatav.
Nii nagu ei ole ka „umbes 7% vastanutest“ võrdsustatav enamikuga Eesti õpetajatest. Mida teeb see ülejäänud osa? Ei vastanud, sest neil ei olnud lisaks ajale arvatavasti ka tahtmist.

Ehk ei olnud neil tahtmist vastata, sest need ülejäänud õpetajad saavad aru, et madalate vaimsete võimetega vanematega peres hooleta kasvanud kõurik, kes puhtalt ärritamise eesmärgil tobedaid küsimusi esitab, ei käi väärkohtlemise alla. Või vanem, kes oma suurest õpivõimest ja prestiižsest ametist hoolimata ei oma piisavalt võimu ja otsib seda allutades õpetajaid, ei ole kiusamine. Rumalaid ja rumalamaid on alati olnud, tihtilugu just nende pärast valibki õpetaja oma ameti. Mitte niivõrd selleks, et toetada töökaid ja tarku geniaalseks saamise teel, vaid tihtilugu just nende teiste pärast.

Võimalik, et neil ei ole jõudu tõestada, et tegelikult tuleb suur osa neist hästi toime. Hoolimata artiklis kirjeldatud tõrvapotina tunduvast töökohast tunneb enamik õpetajaid vast siiski, et pott on enamasti mett täis, niikaua kui nad saavad olla klassis koos lastega. Ja viimased, kes sinna töörõõmu meepotti tõrva tilgutavad, on õpilased. Eesti õpetaja töötab õpilase pärast. Õpilase jaoks ja õpilaste nimel.

Head lapsed puha

Ehk julgeb see ülejäänud 93% õpetajatest võtta selle kõuriku ja vestelda temaga kahekesi, nii juhtunust kui ka sellest, kuidas mõlemal oleks tunnis edaspidi parem. Ehk suudab teda isegi aidata ja viia veidi paremale teele nii, et see laps omandab järgmise astme hariduse. Võib-olla otsib see 93% õpetajatest parasjagu abi hoopis sellele perele ja vanemale, kelle laps 10-aastaselt ei oska end nii kaaslaste kui ka õpetajate jaoks ikka veel teisiti kui vaid jalgadega pekstes väljendada.

Jah, Eesti kool vajab meesõpetajaid ja naisõpetajaid, aga ka tarku õpetajaid, erinevaid õpetajaid ning eelkõige erilisi isiksusi. Julgeid, empaatilisi, kannatlikke ja elurõõmsaid. Austus õpetaja vastu hakkab õpetaja enda eneseaustusest. Armastada on ikka lihtsam neid, kes end ka ise armastavad.

Küsisin enda lastelt, kas nende klassis on õpilasi, kes õpetajatele halvasti ütlevad. Nende sõnul kummalgi ei ole. Üldse ei ole, ammugi veel süsteemselt vägivallatsevaid või väärkohtlevaid. Minul ka ei ole. Juba 15 aastat koolis töötades ei ole olnud. Keerulistest kodudest keeruliste suhete ja keerulise käitumisega lapsi vahel on. Kuid alati on suurepäraseid kolleege, kes ka nendega toime tulevad.

Meil on koolis valdavalt särasilmsed, selge pilguga lapsed. Mõnel on imetlusväärne töövõime ja kohusetunne, mis paneb uskuma, et temast kasvab maailmamuutja. Mõnel on suurepärane anne ning julgus, mis näitab, et temast saab suur kunstnik või innovaatiline leiutaja. Mõnel empaatia ning suhtlusvõime, mis leiab üles ka kurvemad kaaslased, et kõigil oleks kergem. Mõnel juba väiksest peale selline sära ja liidriomadused, et paneb koos töötama ka kõige tõrksamad kaaslased.

Leidkem need lapsed, kirjutagem nendest ja nende õpetajatest, kellel ei ole aega. Neid on Eesti koolis ja neid on palju rohkem.