Vastuseks Aare Külaotsa artiklile „Kuidas kaitsta õpilast?“ (Õpetajate Leht, 01.02).
Viimasel ajal on tekkinud jõuline diskussioon selle üle, milline peab olema kool kui haridus- ja kasvatusasutus. Paikuse põhikooli direktor Aare Külaots esitab 1. veebruari Õpetajate Lehes lapsevanematele iroonilise valiku: „Sügisel pakume vanematele välja võimaluse teha valik, millises klassis soovib tema laps õppida. Kui klassis A, siis jälgime rangelt ministeeriumi, tervisekaitse ja teiste ametkondade ettekirjutusi: laps tuleb kooli siis, kui ärkab, ta ei pea kodutöid tegema, hindeid ei panda, söögivahetund toimub vastavalt soovile jne. Klassi B astunud õpilane tunneb aga kella ja kontrolltööde kalendrit, teab, et kodutööd ongi kodus tegemiseks, suudab mäletada rohkem kui ühe tunni materjale, teeb kontrolltöid, eksameid ja tasemetöid, enesekontrolliks vabatahtlikult Innove teste ega käi õppetöö ajal vanematega puhkusereisil.“
Loodan, et tegemist on kirjandusliku liialdusega, mitte katsega naeruvääristada paljude pedagoogide, sotsiaalpedagoogide, psühholoogide ja psühhiaatrite muret laste hakkamasaamise ja vaimse tervise pärast.
Ülevaate olukorrast ning võrdluse teiste riikidega annavad uuringud, mis ütlevad, et meie õpilased ei tunne end koolis piisavalt turvaliselt ning kaasatuna ja tunnetavad koolitöö pingelisust. Me ei saa mitte kunagi lõpuni teada, kuidas üks või teine laps end ümbritsevat tajub, kuid head pedagoogi iseloomustavad kaks sügavat uskumust: esiteks, et iga laps on väärtuslik, ja teiseks, et iga laps peab koolis, kus ta veedab suurema osa ärkveloleku ajast, tundma end turvaliselt. Mitte muretsedes ja kartes õpetajaid, kontrolltöid ja halbu hindeid. Vaid olles rõõmus, rahulik, avatud ja uudishimulik – nii, nagu meie täiskavanutena tahaksime end tunda oma töökohas.
Ühiskond meie ümber on muutunud, muutuvad täiskasvanud ja lapsedki. Küllap mõeldi koolikorrast kui ainuvõimalikust ka sada viiskümmend aastat tagasi, kui oli üsna tavaline, et karistuseks tuli hernestel põlvitada ja taluda joonlaualööke vastu näppe.
Kui ühiskond muutub, peab muutuma ka kool. On ilmnenud, et senisel traditsioonilisel pedagoogikal põhinev kool ei anna lastele kõiki vajalikke oskusi ühiskonna kiirete muutustega kohanemiseks. Pigem vastupidi: uuringud näitavad, et väga paljud noored on hädas vaimsete probleemidega ja vajavad abi. Teisisõnu vajavad nad kaitset. Mitte kuidagi ei saa nõustuda, et hirmuvaba õpikeskkonna loomine on õppimise kui tööharjumuse kujundamise vastand. Vastupidi, hirmuvaba õhustik toetab õppimist. Vastasel korral leiame end peagi ühiskonnast, mis on täis katkiseid inimesi, kes ei pruugi enam olla võimelised „vana hea tööharjumuse“ praktiseerimiseks. See tähendab, et me kaotame inimesi – nii otseses kui ka kaudses tähenduses.
Uuendused ei tähenda õppimise vähendamist
Uuendused tähendavad muutust. Muutust mõttemaailmas ja suhtumises. Õppimine ja õpetamine on oma olemuselt juba muutunud. Laialdaste teadmiste asemel räägime rohkem oskustest – oskusest leida ja analüüsida informatsiooni, oskusest teha koostööd nii päriselus kui ka arvutis. Oskusest õppida iseennast rohkem tundma. Oskusest tulla toime selles tulevikumaailmas, millest meil praegu veel õiget aimdust ei ole.
Sotsiaalpedagoogid, eripedagoogid ja psühholoogid teavad väga hästi, et austuse ja hoolimisega on võimalik ära teha palju rohkem kui rangete, arutamist mittesallivate reeglitega.
Koolipäeva hilisem algus
Tööpäeva hiline algus on maailmas leviv suundumus. Ka kontorites ei alustata tööpäeva enam rangelt kell kaheksa. Kasvueas lapse vaim ei ole valmis varahommikul informatsiooni aktiivselt vastu võtma ja töötlema.
Kui mureks on vanemate tööpäeva ja lapse koolipäeva alguse ebasünkroonsus, aitab seda lahendada lihtne skeem: tunnid algavad näiteks kell 9, kuid koolimaja on avatud juba kella 7.30-st – nii nagu vanasti, kus tegelikuks „tegelejaks“ ja turvalisuse tagajaks oli koolitädi. Varem kooli tulnud lapsed võivad soovi või vajaduse korral pingevabalt teha juhendatult õppetööd, ette või järele õppida ja vastata. Algklassiõpetajad on nii võimekad küll, et suudavad kordamööda varem kooli tulnud lastele abiks olla.
Vanemate kooliastmete õpetajad saavad jagada nädalapäevad aine või valdkonna kaupa. Võimalusi on palju ja vahetustega ei kaasneks oluliselt suuremat töökoormust. Ja veel: koolimajad on täis võrratuid andeid ja suurepäraseid tegijaid. Äkki on matemaatikaõpetaja nõus jagama oma pikaajalist akrobaatikakogemust ja teeb hoopis hommikuvõimlemist? Kool võiks ometigi olla koht, kus tehakse küll tööd, aga kus on ka tore!
Raske koolikott ning kontrolltööde arv
Aare Külaotsa idee leida raha riigieelarvest topeltõpikute jaoks, et koolikott oleks kergem, on igati hea. Samas tasub aeg-ajalt vaadata kriitiliselt üle kõik koolis kasutusel olevad õppematerjalid. Ehk on koolikotis midagi sellist, mida ei pea iga päev kaasas kandma?
Haridus- ja teadusministeerium esitab nõudeid kontrolltööde arvule seni, kuni osa õpetajaid ja koolijuhte ei tunnista, et meie laste õpikoormus on ebamõistlikult suur. Liigagi tihti kurdavad lapsed: „Õpetaja nimetas seda tunnikontrolliks, kuigi tegelikult on see kontrolltöö!“
Isegi ülikoolis ei õpita korraga nii palju, nagu peavad õppima meie põhikoolide õpilased. Ülikoolis keskendutakse korraga ühele ainele ja eksamile, leitakse seosed, analüüsitakse neid ja tehakse järeldused. Nõnda omandatakse teadmised, mis jäävad kestma kauemaks kui üheks tunnikontrolliks.
Koolirõõm aitab õppida
Ja lõpuks, siinse kirjutise alguses pakutud valikud jätavad kõrvale ühe olulise komponendi – koolirõõmu. Just koolirõõmust jääb meie koolides puudu. Õnneks on meil juba ka hulk edumeelseid koole ning lasteaedu, kus koolirõõm, rõõm kohtumisest klassi- või rühmakaaslaste ja õpetajatega, rõõm huvitavatest ainetundidest, pingutusest ja eduelamusest on sama tähtis kui õppeainete omandamine. Nende heade koolide ja lasteaedade tegemistest on Tartu ülikooli eetikakeskuse kooli ja lasteaia töörühm saanud lugeda „Hea kooli“ ja „Hea lasteaia“ tunnustusprogrammis osalejate suurepärastest eneseanalüüsidest. Sellised koolid ja lasteaiad meil juba on, ja sinna lähevad hommikuti rõõmuga nii lapsed kui ka õpetajad.
Helen Hirsnik on sotsiaalpedagoog ja Tartu ülikooli eetikakeskuse „Hea kooli“ projektijuht.
Lisa kommentaar