Värske OSKA raport-uuring on põnev lugemismaterjal. Tabelitega koos annab see ettekujutuse tööturust ja õppijate suundumustest. Ka mõnest hariduse kitsaskohast, mille juures mainitakse, et põhikoolilõpetajate käeline oskus on vähene selleks, et tulla toime igapäevaelus ette tulevate tehniliste probleemide praktilise lahendamisega.

Küsisin arvamust asjatundjalt, Tallinna ehituskooli mööblirestaureerimise õpetajalt Margus Sildrelt, kes on õpetanud eri vanuses inimesi.

„Ei ole saladus, et põhikoolis ei suudeta tagada elementaarsemaidki puutööoskusi,” vastas Sildre, „rääkimata õpitulemuste paranemisest.“ Õpetades nüüd täiskasvanuid, ütleb ta, et on tulemustega rahul.

Praeguste õpilaste kohta ütleb Sildre, et kõik inimesed, kes tulevad kooli õppima, on millestki huvitatud. Tõsiasi, et mööblirestaureerimise eriala lõpetajad ei lähe massiliselt erialasele tööle, pole tema sõnul õpetamise probleem. Ega olegi. Põhiline, millele tema keskendub, on anda teadmisi mööbli ajaloost, stiilist, restaureerimise põhimõtetest ja oskusest eristada väärtuslikku väheväärtuslikust. „Lõpetajad oskavad leida rakendust ka ettevõtjatena,“ arvab ta. Määrav on õpilaskonna vanus, oskused, huvid, motiveeritus, edaspidine äraelamisvõimalus jne.

Ja nüüd mõtlen ma: ehk ongi haridusstrateegias 2035 sügav mõte ideel, et kõik õppijad peaksid saama keskhariduse. Mis sest, et kehaline küpsus saabub inimesehakatisel tänapäeval palju varem kui praeguste noorte põlvkonna vanaemadel-vanaisadel. Vaimset küpsust see automaatselt kaasa ei too. Ega ilmselt mitte ka käelist osavust. Võib-olla on õige anda veel aega õppimiseks, ja mida paremat noores eas oma ajaga teha kui mitte õppida. Kus veel kui mitte koolis!

Oleks päris hea omandada kutse- ja keskharidus koos parajas tempos, nii et kõik peaksid õppepingele vastu. Tõenäoliselt peaks siis õppeaeg olema pikem kui praegu, et nõrgemadki hakkama saaksid. Ja andekad – neid on alati vähemus – saaksid õppida omas tempos. Ehk siis kahaneks kutseharidusest väljakukkumise protsent 20-lt vähemaks.

Just kutse- ja ametikoolid on see maailm, kuhu on kõige kasulikum elukutsevalikul esmalt suunduda. Neis koolides omandatakse mitte ainult ametioskused, vaid üldse laiem pilt praktilisest elust. Siis tuleb tunne ja teadmine, et osatakse midagi teha. Ja see arusaamine annab enesekindlust ning elamisjulgust. Kui lisada juurde rõõm oma töö tulemusest, on põhjust olla õnnelik. Õppeaja pikendamisest on kasu, kui kool annab võimaluse püstitada eesmärke, neid saavutada, aga ka ebaõnne taluda. Nagu päris elugi.